tubad

sellest hetkest sügisel, kui otsustasin märtsi lõpus göttingeni naasta, ma enam ei muretsenud. kollaseks, siis punaseks ja viimaks maapinnal roiskuvad pruunid lehed ei morjendanud argipäevi, kui nädalavahetusteks berliini sõitsin. jõuluvaheajalt tagasi tulla ei olnud valus. mul oli kord ukrainaga vastupidine kogemus, kuum, vähese rahaga saadud kalleid mälestusi täis poolsuvi ja poolteist aastat hiljem lumine sünnipäev külmas ja kõledas kiievis, kus grivna oli langenud alla igasugust arvestust. kõik oli ilgelt odav ja natuke masendav, sest mu kaaslasteks ei olnud enam kuldjuukselised lipusiniste silmadega kohalikud, vaid hollandist pärit dokumentaalfotograafiaõpilaste grupp, kes ei jätnud peaaegu tasuta saadud kauba ja teenuste eest ahhetamata, kuid kuldnatki jootraha jätta ei raatsinud.

kaks aastat pärast seda seika või kuu pärast göttingenist kodumaale naasmist seisin 24. märtsi õhtul jälle oma saksamaa tudengikodu ukse ees ja hiljutine korterikaaslane tervitas mind soojemalt kui eales varem. valged seinad olid tundmatuseni muutunud, ehitud piiblistseenide ja hirvesarvedega, maas paksud vaibad, tubades tume mööbel. 20ndates bourgeoisie, mõtlesin täie armastusega.

göttingen, 27. märts 2017