teisel

Bro Month 17: Teisel Bonne

I’ve shared my love for Tron Bonne plenty of times, but never for Teisel, even though I like him just as much!

Something about not just Teisel, but the Bonne family in general is how they really care for each other. It’s so common to see bad guys groups where they constantly betray each other, that it really warms my heart when they don’t. The scene in Legends 1 where Teisel is talking to himself, worried about how Tron and Bon are doing on their own is absolutely adorable. They’re villains yeah, but not without standards =P

Teisel is also the only character in my biased opinion where I actually like the american voice actor more than the original japanese one. Tesshou Genda does a great job, but Rob Smith is just so insane and over the top, I can’t help but love it (I think Shigeru Chiba could’ve been a great equivalent, but I digress XD).

Hope you enjoy it! o/

I still remember when Megaman Legends came out. I had won Babbages’ little contest for a Megaman figure. I knew it was going to be different and that didn’t bother me at all. It was a new world with new characters to get to know. The game was also the Blue Bomber’s first foray into 3D if memory serves me correctly. I really had no idea what to expect form it. After a few very short moments I met the game’s antagonists. An eager band of sky pirates who used their mechanical knowledge to further their fortune seeking. I speak of course about The Bonnes!

I used to have a save file for each of their boss encounters or even just cut scenes with them, that’s how much I loved them! I’m lumping them together only because I don’t think I could pick one boss fight to focus on, they were all so much fun and memorable. The awesome sky battle between Megaman’s dinky little airship versus the The Bonne’s flying fortress, the Gesellschaft. The final showdown between them and Megaman with the towering behemoth Bruno. I just couldn’t do it.

The Bonne’s were made up of three main members and a horde of servant robots, incidentally called Servbots. Teisel was the oldest of the group of siblings and the leader. Though coming off as very strict and a bit of a brute, it becomes clear Teisel can be very forgiving and kind of soft… But only when it comes to the other members. Tron is the middle child and a genius at robotics. Her main function is to create, and care for all of the robots and machines they use. She is also the creator of all forty Servbots. Bon, is the youngest and appears to still be only a baby. Of course that is to say a baby with it’s own mecha-armor! In appearance, Bon is a large yellow humanoid machine.

Once again, I was drawn to just how lively this bunch of misfits were. I played the game purely to see more of them. Of course I enjoyed the other parts of the game but there was something about the Bonnes and their view on the world that I admired. I looked forward to each and every encounter and was astounded when they received their own spin-off game. The Bonnes are definitely one of my favorite video game bosses ever!

tumblrbot asked:

ROBOTS OR DINOSAURS?

Babu-BABUUUU-Baaabuu!

(I would have to say that I prefer dinosaurs. Robots are a part of our family, so they’re pretty common, not like dinosaurs at all. My big brother Teisel reminds me of dinosaur sometimes. He likes to roar like one.)

So. I just lost 2 straight games with cheeeya, xSerendipity, samuraib3ar (his comp was lagging), and Mocushie.

And then some guys left, so I decided to go Jarvan, and Teisel (KompressedTime) went Renek.

Faceroll’d them hard. 

My +40 W/L WTF. It’s now +39……..sigh. Can’t go over +40 whyyy?!?!!

Oh and this is my first game of Jarvan after failing with him after so many times lol.

I must of KS’d with my Ult so many times hahahaah

COMMANDO JARVAN WINS. Hey. Now that I mention it, this was the first time using the skin hahaha

First game with Teisel! Also known on tumblr as Kompressed Time 

He has some awesome pics of games and anime - love it :P 

Anyway, I solo’d GP top against another GP. It was such win since he denied this CASTER minons. Yeah buddy, it’s always the one that gives more money. He was a pretty noob GP imo.

In any caseeeee. It was hella funny. Got double kill on bot with my ult (no ks either! it was a clean up) and then ganked WW in our jungle and killed GP who helped him.

End game, got triple ace haha. They just kept coming out for me to crit them :]

My build wins.

Kaks magamata ööd järjest külmakraade trotsides

Neljapäeva õhtuks olid kõik ettevalmistused tehtud, selleks, et kaks järgnevat ööd väljas passida. Ootused olid meeletult suured, sest mõlemale retkele langes kaks väga suurt eesmärki.

Esimesel ööl tahtsin üles pildistada horisondi kohal olevat linnuteed, mille jaoks olin infot hakanud koguma juba suvel. Siis sain teada, et ainus aeg selleks ongi paar nädalat märtsi kuus. Selleks, et aga kõik õnnestuks pidin väga täpselt teadma mida teen ja ei tohtinud midagi kahe silma vahele jätta. Nimelt pidin üles pildistama meeletult suure panoraami, mis koosneb kolmest reast ja igas reas 10-15 püstkaadrit. Esimesel korral võib aga palju untsu minna. Sest pimedas on väga raske pildistada nii, et iga eelmine pilt kattuks 1/3 järgnevaga. Seetõttu kordasin seda protsessi mitmeid kordi, selleks, et kindel olla, et mõni panoraam ikka kokku läheb.

Teisel ööl läksin esimest korda üles seatud metsisevarjesse. Selleks olin viinud päev varem kohale kõik vajaliku, mis tagaks mulle normaalsed tingimused -6 külmakraadi korral: kaks magamiskotti, kaks laternat, teeküünlad ja kokkupandav tool.

Mõlemad ööd olid erakordselt külmad ja magada oli praktiliselt võimatu, kuid esimene öö erines teisest seetõttu, et juhtus asju mida ei osanud ette näha. Öösel kottpimedas räätsadega rappa minnes(kus polnud laudteed) suutsin korra totaalselt ära eksida ja pea kaotada, auto jäi kinni, mistõttu olin sunnitud veetma öö väljas ja alles hommikul sain abi.

Teine hommik vastas igati ootustele, külm, karge ja selge hommik peaks soosima metsiste mänguplatsi külastust, kuid metsistest polnud hommikul midagi kuulda. Seetõttu võis tekkida korraks tunne, et olin kõik need 12 tundi mõttetult varjes kümetanud, kuid ilus hommik andis pigem positiivse laengu.

12.-14.03.15

9

Päev 7- Pan de Azúcar ja Playa refugio

Oleme kohale jõudnud meie reisi lõpppunkti-“Suhkrusai”. Tegemist on looduskaitse alaga Tšiili kolmandas regioonis. Atacama kõrbeni ei jõudnud, aga küll ma sinna kunagi jõuan.
Kohalikelt sai veidi uuritud ja küsitud, kuhu ja kuidas minna ning siis alustasime oma rännakut(2km oioi kui palju). Teepeale tegime maha ka indiaani kivijunnikud ja jätsime oma hinge sisse ka ja puha. Mäe otsa jõudes avanes meile imeline vaatepilt: ühel pool mäge kõrb ja teisel pool suur ja lai sinine ookean.
Ujuma ja päevitama läksime Playa Refugiole. Arvad küll, et päike paistab ja palav on nagunii vesi on supisoe, aga ei külmem kui Eestis.

Õhtuks jõudisime taas Calderasse. Kõik olime väsinud(Chiwualoco ka), aga enne teki alla pugemist jõime kõik koos tassi kakaod.

Musid-Kallid
Mai-Liis

Calzadilla de la Cueza - Sahagun(21,6km.)

Pildilt on näha seda pinnast ja neid maanteid ümber minu.

Alustasin hommikul kõndimist ja jalad olid täitsa enam vähem, lubasid kõndida. Kasutasin kohe külmageeli, mille olin eelmine päev endale muretsenud. Õnneks oli ka enamus teest sellisel mullasel või pehmemal pinnasel. See võimaldas mul teekonda jätkata, ma poleks lihtsalt suutnud jälle mööda autoteid liikuda. Sellegipoolest kulges kogu minu teekond Sahaguni sõiduteede vahel, kõrval või peal :D Umbes 2km. enne Sahaguni läks asi väga järsku väga halvaks ja mõistsin, et nõndaviisi ei saa ma jätkata. Otsutasin Sahagunis peatuda ja minna teisele katsele mõne arsti juurde. Seekord läks õnneks, sain jutule, küll mitte inglise keeles. Kasutasin käsi, jalgu ja muid võimalikke märke :) Ta tundus mind mõistvat ja lõppude lõpuks tegi ta ju oma tööd. Ta andis mulle mingid tabletid(4tk) ja kirjutas mingi kreemi, mille pidin apteegist ostma. Tundisin kergendust, et sain abi ja otsustasin sel päeval rohkem mitte kõndida. Hakkasin hoopis apteeki ja öömaja otsima. Mingisugune kohalik allergia vastane kreem käes ja peagi leidsin ka öömaja, mis oli küll suletud, aga sealt suunati mind järgmisesse kohta. Sinna jõudes avasin ukse ja hõikasin hola! mingit vastust. Vaatasin vähe ringi ja see polnduki kedagi, olin teadlik, et vahel võib nii olla. Istusin maha ja hakkasin siis lihtsalt ootama, kell võis olla umbes kolmveerand neli. Umbes kaks tundi polnud mingit liikumist ja järsku hüppas uksest sisse mitte just väga palveränduri tüüpi kutt. Ta rääkis ainult hispaania keeles ja me mõistnud teineteist üldse. Seega minu jaoks vaikus jätkus, umbes pool tunnikest :) Aga siis läks asi ka väga imelikuks, sest ta helistas kellegile vanemale mehele ja rääkis midagi minust, viibades mitu korda minu pool ja nii palju ma seda keelt ka mõistan. Peale seda hakkas ta õuna koorima ja tal oli käes nuga, mida ükski normaalne inimene ei peaks omama. Ja kui ta hakkas suvalistel hetketel naerma ja selgitnud midagi, siis tundsin, et ma ei saa siia jääda. Minu küsimusele, kas ta helistas hospitalerole vastas ta selgelt noo. Ja liiga pika jutu lühidamalt kokku võttes, läksin hostali ja sain 30€ eest toa, mis oli täielik jura. Olin ennegi olnud üksi ühes öömajas ja poleks seekordki selle vastu midagi olnud. Aga kuidagi tundus vale või ebamugav olla seal selle tegelasega. Teadvustasin aga endale, et oma hirmudega tuleb silmitsi seista, mitte põgeneda. Ühesõnaga olin üpris kindel, et kohtan teda kunagi hiljem uuesti. Siiski see ei veenanud mind ümber. Hospitalero ilmus ka alles pool kaheksa välja ja ma tean seda, aga see on liiga pikk jutt, et sellest siin rääkida. Igaljuhul ööbisin siis hostalis ja mu tunded olid kuidagi kaheti. Nägin hiljem seal hostalis ühte oma grupi inimest ja läksime koos jalkat vaatama. Ta oli pidanud paarkümmend kilomeetrit tagasi jalutama, sest kaotas oma rahakoti, mille ta ka leidis, kusjuures täiesti puutmatul kujul, kõik oli alles. Üpris totter oli see, et olime mõlemad eraldi kahe voodiga ruumiss ja mõistagi meile vastu ei tuldud, et seda kuidagi muuta. Väga kokkuvõtvalt, see oli üks väga väga imelik päev, millest võiks väga väga pikalt rääkida. :)
Ps! Need rohud, mis ma sain olid kõige tavalisemad valuvaigistid(ibubrofen) Võin kohe öelda, et mina neid ei tarbinud…nagu tavaliselt :) ja olin isegi natuke nördinud, et ta midagi muud välja ei mõelnud. See kreem ilmselt aitas, seda ma kasutasin, aga sellel mingit valuvaigistavat toimet polnud.