teada

anonymous asked:

Olen olnud vegan umbes kaks aastat, kuid vaatasin alles hiljuti filmi Earthlings. Ning peale seda olen üha enam proovinud oma sõpradele-sõbrannadele rääkida, kuidas ja kellelt liha nendeni jõuab. Kuid vastuseks saan tihti "ma ei taha teada", "see, et sina olen vegan, ei tähenda, et kõik su ümber peavad ka olema" vms. Kas sa oled ka sellistes situatsioonides olnud?

Naljakas, aga kui ma nüüd mõtlen, siis ei ole ja ma ei oskagi kohe käigu pealt öelda, et miks see nii on. Ma ei tea. Ma lihtsalt kuidagi tunnetan seda, et kas inimene on valmis sellest rääkima või ei ja kui ei ole, siis ma istutan oma seemnekese ja lasen lahti, liigun edasi. Don’t get attached

Ma hakkasin veganiks koos oma poisiga samal ajal. Ma sain aru, et see on kõige parem, loogilisem ja õigem valik ja siis ma küsisin Priidult, et kas ta tahaks ka proovida nädal aega koos minuga täistaimset toitumist. Ta oli nõus. Selle nädala jooksul me vaatasime koos igasugu dokumentaalfilme ja arutlesime nendel teemadel ja that’s that. Sellest ajast saati oleme veganid. Oma sõbrannadega, ma ei tea, ma pole kunagi neile vist saatnud mingeid videosid tapamajadest, aga ma olen rääkinud veganlusest, kui selleks on vestluses võimalus tekkinud, soovitanud neile raamatuid, kutsunud neid üritustele ja teinud filmiõhtuid. Kõik mu 4-5 lähedasemat sõbrannat on praegu veganid või taimetoitlased ja nad on selle ise endale valinud. Ma arvan, et see on nii tähtis anda inimestele vabadus ja võim ise valida, mitte suruda neid nurka suruda. 

Minu seisukoht on selline. Keegi üksikinimene ei ole süüdi selles, mis loomadega tehakse. Loomade aretamine ja söömine tänapäeval on eetiline probleem, mis vajab lahendamist laiemal ühiskondlikul tasemel. Seega see ei ole õiglane panna üksikut inimest süüdi tundma selle eest, mis tööstuses toimub. Samas, muidugi usun ma, et me oleme kõik üksikinimestena vastutavad selle eest, et me elaksime vastavalt oma väärtushinnangutele ja pürgiksime alati oma parima mina poole. Kahjuks kõik inimesed ei ole lihtsalt nii tugevad, et seista vastu normidele, isegi kui need on vastuolus inimlike põhiväärtustega. Tunne neile kaasa. Proovi mõista. Suutmatus massiaktsioonides isiklikku vastutust võtta on inimlik nõrkus.

Ma tean, et sellega on tihti raske leppida, kui sinu lähedased inimesed ei taha silmi lahti teha ja pigem elavad oma kognitiivses dissonantsis mugavalt edasi, aga sa pead meelde jätma, et sina ei vastuta nende eest. Ära tunne end halvasti nende valikute pärast. Just be the change you wish to see in the world. See on kõk. See on kõige tähtsam. Ära kuluta oma energiat teiste inimeste muutmisele. Keskendu enda teadmistele, oskustele ja eesmärkidele. Kui sa tahad veganlusest rääkida, siis jaga seda nendega, kes on valmis kuulama, aita neid, kes tahavad end aidata. Selle asemel, et üritada omavoliliselt ümber veenda oma kaht sõpra võiksid sa aidata hoopis kümmet teist inimest, kes oleksid sulle selle eest nii tänulikud.

Kui sa tahad enda ümber inimesi, kes sind mõistavad, kes on kaastundlikud, avatud, toetavad, intelligentselt stimuleerivad, motiveerivad jne, siis tee neile ruumi. Käi üritustel, alusta vestlusi, väljenda end sotisiaalmeedias. Kui sul on oma sõpradega hea koos olla ja sa tunned, et nad panustavad omamoodi sinu arengule, siis ole selle eest tänulik ja lepi ka nende osade vigadega. Aga kui su sõbrad on lihtsalt straight up kitsarinnalised, ei toeta ega usalda sind, kui sa tunned, et sa ei saa end nende seltskonnas ausalt ja mugavalt väljendada, siis miks sa nendega hängid? Sinu energia ja aeg on väärtuslikud ja sina otsustad kuidas sa neid kasutad ja kellega neid jagad. 

5

Jõudis ka minuni see vahva võimalus, kui saan kuulsa Fitloora blogisse jälle postitada. Ega see nii lihtne polegi kui esmapilgul arvata võib. Asja tegi raskemaks olukord, et Liisa Laura ei lubanud mul lolli positust teha. See on ainus asi milles ma osav olen. 
Igatahes võtsin eesmärgiks proovida vegan juustu tegemist. Seda seetõttu, et siit sealt olen mõnelt veganilt ininat kuulnud, et juust on see asi, mida enim igatsetakse. Võtsin appi ühe vegani katsejäneseks/nõudepesijaks ja kõikvõimsa youtube’i ning asusin asja kallale. Juustu teha on võrdlemisi lihtne, küllaga sobivate komponenide leidmine oli huvitav katsumus.

Enamus asjad ostsin Tartu Prismast. Siinkohal kiidan sealseid töötajaid, kes kolmekesi tulid mulle appi misopastat otsima. Seda me sealt paraku ei leidnud. Internetis sobrades avastasin, et naljalt igal pool polegi seda. Üks tark inimene arvas, et seda saab asendada mingi… tahinipastaga vms.  Internetis sobrades leidsin, et vaja on ka agar-agarit, mis on vetikatest tehtud taimne tarrendaja. Leidsin tartust ühe netipoe kuhu helistasin ja sain teada, et nad müüvad koha peal ka asju. ViaNatural oli koha nimi kui mu väike peakene ei eksi. Siis tuli välja, et nad müüvad seal ka misopastat, aga antud hetkel oli kõik ära müüdud. Seal üldiselt oli igasugu vingeid tervislikke asju. Igaüks saab pilgu peale visata kellel soovi on.

Nii, juust… sisuliselt pole rohkem köögitehnikat juustu tegemiseks vaja, kui blenderit(üks Laura lemmikutest elektrilistest mänguasjadest), potti, mingit spaatlit millega segada, pliiti ja anumaid kuhu juust tarduma panna.

Kõik komponendid lähevad ükshaaval blenderisse, alustasin pähklite ja sojapiimaga(ja kõik muu jama mis retseptis oli) ning lõpetasin maitseainete, ja agar-agariga. Agar-agarile peab enne pisut kuuma vett lisama, et  see kenast tööle hakkaks. Oleksin pidanud enne pähklid ära purustama (või siis mingit mandlijahu vms panema), koore tükid jätsid pisikesed tumedad tükid sisse, aga suht poogen. Ei ole mõtet kõike korraga ka blenderisse toppida, sest see hoorab seda liialt. Ikka tasa ja targu..

Kui kõik see mass on ühtlaselt läbi blenderdatud, siis kaabi kõik see jant potti, seal aeglasel tulel segades oota, kuni segu kergelt pakseneb ja seejärel jaota saadud kraam nõude vahel kuhu planeerisid juustu panna. Me kasutasime ka lume abil jahutamist, sest ei ole tark sooja asja külmkappi tarduma panna. Hiljem panime külmkappi. Seal oli see mitu tundi….

Fanfaarid, trummid, viled pasunad, mis siis välja tuli- asi läks perse. (pooleldi) ei tea kas agar-agarit sai vähe või mõjus misopasta asendamine tahinipastaga nii rängalt, aga tarrendunud kujul juustu ei saanud kätte. Viiludeks seda polnud võimalik lõigata, küllaga sai määrida leiva peale. Maitsel polnud häda midagi. Aga mina, kes ma pole kunagi vegan juustu söönud, ei oska kommenteerida kas oli selle moodi mis pidi tulema või ei. 

 

Mis see asi maksma läks? ma ei tea… miljon. Olen tšeki kuskile ohutusse kohta ära pannud. Kolm pakki pähkleid maksid kõik üle kahe euro natukene, kõiki vist sisse ei pannud, tahinipasta oli pea 6 euri (misopasta hinda ma ei tea), agar-agar 50gr pakk oli ka peaaegu 6 eurot. sojapiim alla kahe eurtsi. valge pipar, maitseained, õlid, sidrunimahl olid olemas. 
Muidugi ei kasutanud kõike tahinipastat ja agar-agarit ära, aga midagi tarka ma nendega teha ei mõista. 

Ma olen varem saanud teha ise päris juustu, valgehallitusjuustu ja feta juustu. (nüüd siis imelist vegan juustu). Tehnoloogiliselt oli vegan juust kõige lihtsam aga maitses mulle kõige vähem. 

Vegan Cheese Ingredients:
1 1 /2 cups Soy Milk (or non-dairy milk of your choice)
½ cup raw cashew nuts
3 tbs almond meal
1 tbs lemon juice
3 tbs grape seed oil (or oil of choice)
2 tbs agar agar powder (mixed with ½ cup + 2 tbs boiling water)
2 tbs miso paste
1 tsp vegetable stock powder
½ tsp white pepper
½ tsp Himalayan salt 

 Olge mõnusad 

 

�^#ͭhEI�{ <�

anonymous asked:

Hei girl! Kas sul on snapchat ka olemas? Oleks põnev kui näitaksid seal, mis igapäevaselt sööd ja palju liigud. Sa oled nii motiveeriv ja inspireeriv inimene!!!

Damn, ei, mul pole Snapchati. See tundub nii naljakas asi. Ma ei kujuta ette, et keegi viitsiks vaadata neid random videosid, haha. Aga kui ma ümber mõtlen, siis anna teada. Thanks girrrrl!

Ma ihalen SIND
Sa tõbras tulid
ja jäid
kes kurat Sul lubas
niimoodi teha
su luuludes ebard
tahaks öelda  et
ei kunagi enam  

ohh need magusad
VALED
sest kui tuled
ma ANDUN
ja Sulle vaid
saab kõik antud

Su huuled Mu kehal
käed teineteise
PIHAL
IHAL
ei ole piire
meil EI OLE
ARMASTUS vaja

Ma usun Sinusse
ja MEISSE
sest head asjad
on ALATI
ALASTI
Meie ka vaid siis
kui KAHEKESI
seega vaid KOOS
oleme päriselt
HEAD

( Sul tõbras pole vaja teada
kelle pärast kirjutasin need read)

Kristo ja Toomas Valencias vol.2

Tervitused taas Paiportast/Valenciast!


Kõigepealt mainiks lühidalt, et aeg läheb jube kiirelt ja siiani on kõik hästi läinud.

See nädal oli meil ka meil sõpru külas kellega käisime Valencias ringi. Näiteks Valencia suures loomaaias Bioparc, botaanikaaias Jardí Botànic ja ka paaris suuremas pargis, mis olid kesklinnas.

Reede õhtu tutvusime ka Valencia ööeluga. Saime teada, et üpriski paljud inimesed on Eestit külastanud, aga samas päris paljud ei teadnud kus Eesti ongi. Muidugi mainisime kõigile, kui külm Eestis praegusel ajal on siis saime selliseid ehmunud pilke.

Pühapäev külastasime Valencias Ciudad de las Artes y las Ciencias, mis on Kunsti ja Teaduse linnak. Kuna me lähme veel seda külastame järgmine nädal paari Itaalia vahetusõpilasega siis käisime ainult teaduse hoones.

Tööst väga midagi rääkida pole erilist, tegeleme ülesannetega, mis juhendaja on edastanud. Vabal ajal oleme ka tegelenud enda töödega, et valmistuda ette Eesti praktikaks kus hakkame ilmselt natuke rohkem tööd tegema…


Järgmise korrani
Kristo ja Toomas

Kus me Filipiinidel käisime ja mida teistmoodi teha? Reisikava

Meie marsruut:

Tallinn - Frankfurt - Hong Kong (veetsime 1 päeva kohapeal) - Cebu City  - Oslob - Moalboal - Oslob - Panglao  - Bohol - Cebu City - Puerto Princesa - El Nido - Puerto Princesa - Cebu City - Hong Kong - Frankfurt - Tallinn

Meie maandusime Cebusse ja läksime kohe bussile, et jõuda täitsa õhtuks Oslobisse. Sealt läksime kolmanda päeva hommikul bussiga Moalboali. Alguses oli meil plaan Moalboalist bussiga tagasi Cebusse minna, et sealt laevaga Boholile Tagbilarani sadamasse sõita ning taksoga Panglao saarekesele minna, aga saime vahepeal teada, et Oslobist lähevad samuti laevukesed otse Pangalole ning otsustasime selle kasuks. Sellest, milliseks meie laevareis kujunes kirjutasin ma siin:http://hulludreisil.tumblr.com/post/135802844337/moalboal-bohol-2312

Pärast Boholil ja Pangalol ringi käimist läksime 4 päeva hommikul taksoga Tagbilarani sadamasse ning sealt otse Cebu city’sse. Kuna meie lend Cebust Puerto Princesasse läks alles järgmise päeva hommikul, siis veetsime 1 öö Cebus. Puerto Princesast läksime otse minibussile, et õhtuks El Nidosse jõuda. Pärast 13 päeva El Nidos viidi meid tagasi Puerto Princesasse, kus olime 3 päeva. Puerto Pirncesast lendasime tagasi Cebu city’sse ja  viimased 3 päeva veetsime seal.

Mida oleks võinud reisi planeerides teisiti teha?

Cebu city - Moalboal - Oslob  - Pangalao - Bohol - Boracay  - Puerto Princesa  - Port Barton  - El Nido

Kui mul oleks umbes sama kaua aega vaja uuesti Filipiinidel planeerida, siis järgmisel korral alustaks ma Cebu saare avastamist hoopis Moalboalist. Cebu city’st läheksin bussiga Moalboali, seal oleksin 2 päeva. Kolmanda päeva varahommikul liiguksin bussiga Oslobisse, teeksin seal vaalhaide vaatamise + tumalogi kose juures käigu ja läheksin juba pärastlõunal laevukesega Pangalole. Pangalo ja Boholi avastamise peale kulutaksin 2 päeva (kui soovid niisama rannas lesida, siis on seal ka kauem tegevust, aga mina jätaksin rannamõnud Palawani saare jaoks). Kolmanda päeva hommikul läheksin Tagbilarani sadamast laevaga Cebu city’sse ja prooviksin kohe ka samaks päevaks lennu Boracay saarele saada. Boracay’l veedaksin 6-7 päeva ning sealt lendaksin Puerto Princesasse, kus oleksin 2 päeva (underground river +  honda bay tuur/krokodillifarm/linnas ringi uitamine). Teise päeva õhtul või kolmanda hommikul sõidaksin bussiga Port Bartoni ja järgmised 3-4 päeva veedaksin seal. Port Bartonist läheksin bussiga El Nidosse ja mõnuleksin seal nädalakese :) El Nidost lendaksin otse Cebu City’sse, et säästa end 5-8 tunnisest El Nido-Puerto Princesa bussisõidust.Bussisõidu pikkus sõltub sellest, kas otsustad umbes 200 peesot odavama tavalise bussi või kallima minibussi kasuks.

Siselendude otsimiseks soovitan https://www.cebupacificair.com/

El Nidost  - Cebu City lendamiseks tasub pileteid otsida http://air-swift.com/

Ütlen kohe ära, et El Nidost otse Cebusse lendamine tuleb kindlasti kallim kui bussiga Puerto Princesasse ja sealt lennukiga Cebusse sõit, aga vähegi normaalse hinnaga piletite leidmisel kaaluksin ma kindlasti seda varianti :)

Mõned tarkused neile, kes Austraaliasse tööd tulevad otsima:

Auss: “ Tere, kuidas läheb? ” - tegelikult neid ei koti kuidas sul läheb.

Auss: “Jaa, kui tore, jäta oma CV siia, me anname sulle teada.” - seda ei juhtu kunagi.

Auss: “ Jaa meil on töötajaid vaja, me helistame sulle homme/ülehomme”- seda ei juhtu kunagi.

Juhul kui sa oma eestlasliku omaduse, mitte liialt peale käimise, alla surud ning uuesti küsima lähed… vastavad nad sulle naeratusega:

 “Jaa me helistame sulle homme.”- siiski, seda ei juhtu kunagi.

Kui sa oled juba proovipäevalgi käinud ja jaatava vastu saanud, nad ei helista sulle kunagi, et edaspidiseid asju arutada. Ja kui sa ise oled korduvalt sõnumeid/meile saatnud/ kohapeal käinud, saad sa ikka vastuse, et nad helistavad või saadavad emaili sulle homme.

Nii on minuga siin olles korduvalt juhtunud. Enam ei oota kelleltki midagi ja igaks juhuks ei looda ka. 

Tegelikult vaatan ma kogu olukorda pigem naljaga ja liialt tõsiselt ei võta. Ma tean, et see on lihtsalt nende viis suhelda ja asju ajada. 

Niisiis… Margret teeb nädala sees igapäevaselt massaazi Perthis, mis on tore, sest ta saab teha seda milles ta hea on! (ta peab ise lähemalt kirjutama sellest)

Ma otsustasin oma vaba aega sisutada nukkude tegemisega (mida ma Eestiski tegin ning mida ma alati väga naudin). Ühel marketipäeval lähen neid müüma.

Muud uudist polegi. Ilm on endiselt soe (sel nädalal +40), ookean türkiissinine ja päike kuuuum.

Tsau!

An.

Hommikul olime üsna varajased, aga kuna me oletasime, et pühapäev võib seal olla selline „surnud“ päev ning enamus asjad kinni, siis otsustasime, et teeme ranna päeva. Samuti otsustasime, et lähme sinna jala, mööda ookeani äärt, jube mõnus. Linna peale jõudes aga avastasime, et seal käib mingi jooksuüritus ning natuke hiljem saime teada, et kohalik maraton. Kuna käsipagasiga reisides tuleb teha omad valikud, siis kumbki meist ei võtnud normaalset rätikut kaasa, mul oli väike kaasas ning hostelist saime ka väikesed, aga me ei võtnud neidki kaasa. Siis leidsime eest ühe suure kaubanduskeskuse ning läksime üsna lootusrikkalt sinna, et ehk midagi on ikka avatud ka. Ja olidki, aga üheski poes ei olnud müügil rätikuid, mis siis ikka. Lootsime, et ehk leiame teepealt mõne väikese poe. Leidsimegi päris mitu, aga rätikuid nendes ei müüdud, siis leidsime mingi hiinaka, seal oli kõike, aga rätikud olid jube kallid ja neid me osta ei raatsinud. Lõpuks jõudsime randa ning seal sai lamamistoole laenutada, nii saigi tehtud. Ma pidin kohe ka ookeanis ära käima, üllatavalt soe vesi oli. VÄGA MÕNUS! Veikzz muidugi vette ei tulnud, ainult jalgupidi käis alguses. Aa ja rannas olid olemas dušid, riietusruumid ja vetsud ja seda kõike tasuta.

Järgmise päeva otsustasime veeta Aqualandis, mis asus Maspalomases, tegelikult veidi väljas sellest. Sinna oli umbes 50 kilomeetrit, aga kuna bussiga otse sinna ei saanud, siis kõigepealt sõitsime Maspalomasesse La Playa del Inglesisse ja sealt istusime järgmise bussi peale, mis viiski otse Aqualandi. Sisse minnes seisime otsuse ees, et kas võtta endale kapp või mitte, kassas kohe ei võtnud, kuid kui sisse olime läinud otsustasime, et meil läheks seda siiski vaja. Läksime panime ujukad selga ja asjad kappi ning läksime pargiga tutvuma. See oli tõsiselt vahva. Meie lemmikatraktsiooniks sai ilma kahtlusteta boomerang. Seal oli veel igasuguseid torusid ja asju, kirjeldada kõiki neid asju üsna raske. Eks pärast tuleb pildi- ja videomaterjal. Aqualandi jõudsime kuskil kaheteistkümnest äkki ja ära läksime veerand nelja ajal, see pikk päev. Pärast sõitsime siis bussiga playa del ingles-sse tagasi ja otsisime mingit toidukohta. Jube tüütu oli see, et söögikohtadel olid õues need, kes rahvast sisse kutsusid, aga mulle selline peale surumine ei meeldi, seega ei olnud ma nendest kohtadest siis üldse vaimustatud. Vaatasime küll menüüsid, aga ega väga midagi erilist ka polnud. Lõpuks leidsime mingi hiinaka, kus saib buffeed. See oli jube hea, kohapeal tehti kõik toores liha valmis ja siis sai juba valmisroogasid ka kokku kühveldada. Igatahes kui kõik oli söödud, siis oli mul küll tunne, et lõpp on lähedal. Pärast kosutavat kõhutäit oli bussini veel natuke aega ning tegime ühe kiire käigu ookeani äärde ning sai seal ka mõned õiged turistikad tehtud. Lõpuks jõudsime Las Palmasesse tagasi ning läksime koju ära, õhtul olime vist tubased, aga täitsa kindel ka ei ole.

Teisipäev. Otsustasime, et ostame endale linnaliini bussipiletid ning lähme kesklinna ja vaatame, et mis seal toimub. Pühapäeval linnas käies nägime ühte päris mõnusat kohta, kus istuda. Nüüd oli meil smuuti isu ja seal pakuti neid, alguses küll hinda ei näinud, aga mõtlesime, et vahet ei ole. Jäime sinna tellisime ära ning siis leidsime ka hinna, ainult 2.9€ ja see oli üsna suur ja niiiii hea. Pärast võtsin ka kerge eine ja Veikzzz võttis oma lemmikjoogi sangria. Peale seda seadsime sammud ranna poole. Jällegi meil rätikuid ei olnud, või no tegelt mul oli väike rätik kaasas. Seekord käisime mõlemad ikka korralikult vees ära ja peale seda tegime püstipäevituse. Ma ikka ei ole eriline päevitaja, kannatust pole väga. Lõpuks suutsin ikka üsna normaalselt olla seal, aga siis käisin vahetasin riided ära ja värki ning kui tagasi läksin, siis nägin, et Veikzzz räägib seal kellegagi ja viipas mulle, et ma ka sinna läheksin. Väga ei tahtnud, sest olin just jalad mõnusalt puhtaks saanud. Aga läksin igatahes ja need, kellega ta rääkis seal olid eestlased. Olid saarel olnud juba 23 päeva ja siis üks tüdruk rääkis, et käis surfamas, ütlesin siis et mõtlesin ise ka minna. Aga kuna ma oleksin saanud ainult ühel päeval minna, siis ta arvas, et sellest on äkki vähe, et võib-olla oleks mõttekam minna SUP-i tegema, aga see ei pakkunud mulle nii väga huvi. Igatahes jalutasime peale nendega rääkimist sinna poole, kus kõike seda teha sai. Ja sealt leidsime ühe suure kaubanduskeskuse ka. Tegime seal ka ühe mõnusa tiiru. Ja siis ükshetk Veikzz avastas, et ta on meie bussisõidukaardi ära kaotanud. Õnneks leidis ta selle üles. Sellel päeval tahtsin ka päikeseloojangut jahtima minna, seega väga kaua ei saanud ka seal keskuses ringi tuiata. Õnneks bussi peale saime kohe sealt samast keskuse juurest ning olimegi teel koju. Mõtlesime, et käime korra toas ära ja siis lähme ookeani äärde, aga siis avastasime, et ega see päike ei looju siiski sinna poole ookeani ja otsustasime hoopis hosteli kastusele päikest jahtima minna, aga kahjuks ei olnud ka sealt kõige parem vaade. Lõpuks mõtlesime, et ootame pimeduse ära ja siis tähti jahtima ja nii tegimegi, aga enne käisime oma lemmikpoes Cactuses ja ostsime suveniiri kaubad ära. Peale seda läksime tähti jahtima, aga kahjuks oli ka nende leidmiseks liiga valge. Siis koju tagasi ning tiksusime üsna niisama, olime tubased.

Viimase päeva plaaniks oli siis surf ära teha ikkagi. Üsna varakult seadsime oma sammud randa jällegi. Leidsime Mojo surfi üles ning sinna jõudes selgus, et kaks nö tundi on selle jaoks, üks oli hakanud kell 10 ja sellel hetkel oli kell umbes pool üksteist ning teine tund on kell pool viis õhtul, mis mul muud üle jäi kui registreerisin ennast sinna. Ise mõtlesime küll, et sellel ajal juba kisub nagu jahedaks, et huvitav miks nii hilja. Aga siis oli vaja meil terve päev ära sisustada, kohe päikese kätte lesima ei viitsinud minna, tegime siis linnas mõned tiirud. Tegime veel mõned suveniiri ostud ja siis leidsime ühe imelise koha, kust sai külmutatud jogurtit koos puuviljade ja veel hulga hea kraamiga. Peale seda tegime kerge päevituse ja seadsime uuesti sammud linna, ostsin endale ikka ühe õige turisti mütsi ja siis leidsime ühe huvitava toidukoha. Peale seda oli aeg seada sammud uuesti Mojo poole. Jõudsime natuke liiga vara, pidime 10 minutit veel ootama. Läksime uuesti sinna ning siis sain juba kalipso selga ja surfilaua kätte ning siis sammud ookeani poole. Kuna ma olin ainuke, kes inglise keelt rääkis ja hispaania keelt ei rääkinud, siis oli kohati natuke keeruline. Kõigepealt tegime soojenduse, siis need, kes olid varem surfanud, võisid vette minna, teised pidid aga õppima hakkama. Nüüd tuli minu eelis, et ma inglise keelt rääkisin, õpetaja näitas mulle erladi ära, et mis ja kuidas ning lubas mu vette minna, hispaania keelt kõnelevad algajad said aga minust kõvasti kõvasti hiljem vette. Enamus ajas möödus muidugi lainetega võideldes ning vee all, aga see oli tõesti väga hea. Seda peab kindlasti tulevikus veel tegema. Veikzz tuias sellel ajal kuskil ringi, ilmselt otsis wifi ühendust. Kui mu surf oli läbi, siis oli meil plaanis kulutada oma viimased bussipiletid ning minna vaadata bussiga mägede poole, mina muidugi lootsin, et äkki seal saan tähti pildile, aga kahjuks ei õnnestunud see ka seal. Leidsime hoopis ühe suure HiperDino, mis oli meie ja ilmselt ka nende põhipood, ning tegime seal oma ostud ära, et järgmisel päeval nälga ei jääks. See oli ilmselt küll selline kant, kuhu turiste väga ei satu ning mul oli veel mu vahva müts peas ja mõlemal lühikesed püksid jalas, tänu sellele inimesed ikka vaatasid meid imestunud nägudega. Kohalikel olid ikka pikad püksid jalas ja korralikud riided seljas, meie olime tõelised puhkajad. Ausalt, Gran Canaria on alkoholi sõprade lemmikpaik ilmselt, kõik alkohol oli seal väga odav. Meie seda muidugi ei ostnud. Kui shopping tehtud seadsime sammud bussipeatuse poole tagasi. Ka bussis saime imestunud pilke. Lõpuks jõudsime koju tagasi ning siis hakkas suur pakkimine pihta. Kuidas küll kõik asjad ilusti ära mahutada. Õnneks saime sellega hakkama ja ehk maha midagi ei jäänud.

Neljapäeval läksid meie teed lahku. Veikzzi lennuk läks paar tundi enne minu oma, seega alustas tema oma teekonda varem kui mina. See päev oli esimene pilvine päev, aga ütlen ausalt, et kui bussijaama poole läksin, siis oli küll jube mõnus tunne, nagu üks mõnus Eesti suvi. Lõpuks jõudsin lennujaama, lennuni oli üsna korralikult aega. Varusin ikka natuke seda, sest polnud ju õrna aimugi milline see lennujaam seal on. Ees ootas järjekordne turvakontroll. Läpakas välja, fotokas välja, objektiiv välja, vedelikud välja jne. Ise seekord õnneks piiksuma ei hakanud, aga kui läksin oma asjade järgi, siis küsiti, et kas need on minu asjad, siis mõtlesin küll, et mis nüüd, kuid see oli ainult mu jope taskus olev gopro, edasi oli vaja kõik asjad jälle kotti tagasi suruda. Nüüd läbisin esimese taxfree poe ning vaatasin tabloolt, et mis gate-i ma minema pean, et peab otsima hakkama ja siis avastasin, et oo, see ju täpselt siinsamas. Aga kuna ma olin aega varunud, siis läksin viskasin poodides ka pilgud peale, ega väga midagi polnud, nagu ikka. Lõpuks sain lennukile, kahjuks oli mu koht vahekäigus, lootsin küll, et äkki saan ära vahetada, aga lennuk tuli ikka väga rahvast täis ning mu kõrvale istus üks vanapaarike ning naine ütles, et talle meeldib akna all istuda, okei, pole hullu. Palusin lihtsalt, et kas nad hoiaks goprod õhkutõusu ajal, nad olid rõõmuga nõus. Muidu olid nad ka väga toredad. Edasi siis lennul üritasin natuke õppida, väga ei viitsinud, enamuse ajast mängisin mahhjongi. Lõpuks jõudsin siis Stanstedi kuskil pool viis õhtul ja üllatus-üllatus lennuk Tallinnasse läks kell kolmveerand seitse hommikul. Palju õnne mulle, aga no olin sellega arvestanud ning see reis oli ühte ööd lennujaamas väärt küll. Otsisin ühe söögikoha, kus sai õiget sööki ning seal oli üks väga tore klienditeenindaja, ütles, et kui mul öösel midagi teha pole siis võin sinna minna. Und väga ei saanud siiski, vaatasin ära kaks filmi. Soovitav väga The Intern, väga hea. Ja siis jõudsiki aeg kätte, et minna läbi turvaväravate. Jälle mu lemmiktegevus, läpakas välja, fotokas välja, objektiiv välja, kell käe pealt, vedelikud välja ja põhimõtteliselt kogu koti sisu välja ja siis pärast jälle tagasi ning sellega said õnneks kõik tuvakontrollid läbi. Jessss. Nüüd läksin tegin veel oma elektroonikale viimase laadimise ning nägin seal ka ühte tuttavat nägu. Päris veider tegelt. Siis lõpuks sain lennukisse, kus vajusid kohe silmad kinni ning enne õhkutõusu nägin toredaid kukkumise unenägusid. Ning järgmine peatus Tallinn ning nii saigi see vahva reis läbi.

Taavi ja Artem Tšehhis Nädal 2.

Kirjutame meie teise nädalst Tšehhis. Teine nädal oli huvitav, saime tööd teha :). Meie käisime tööle VUHŽ-is. VUHŽ on firma mis tegeleb metalliga. Plaanide järgi oleme igas osakonnas 2 päeva ja õppime iga osakonna kohta natukene.


25.01.16 - Esimese korda tulime VUHŽi. Räägiti plaanidest ja natuke firma ajaloost. Esimene päev oli meil praaktika automaatika osakonnas. Seal meile õppetati, kuidas programmeritakse motoorite tegevust. Testisime mootorite tugevust ja kiirust, näiteks reguleerisime mootoriga tõstukisarnast mehanismi.
26.01.16 - Jätkasime töötamist automaatika osakonnas ja õppisime sulanud metalli taseme anduri kohta. Saime teada, mis see on, kuidas paigaldatakse ja kuhu, näidati ka kuidas töötab. Teisest poolest räägiti meiega osakonna tegevustest. Andur on nende väljamõeldud ja kõige rohkem kasutavad hiina tööstused seda. Paigaldamine on nende poolt, see tähendab et töölised reisivad, kui vaja. 
27.01.16 -  Viidi meid jooniste tegemise osakonda ehk kui olid mingid detailid tehtud siis see osakond tegi arvutis joonise. Meil anti kahe päeva jooksul otsida 3D skännereid, mis on täpsed, et skaneerida detaile, mis on keerulised aga samas ka kerge kasutad (nt. kerged ja mugavad) .
28.01.16 - Jäätkasime eelmise päeva tööga ja arvame, et saime valmis, neid oli kusagil 16 mis meie pidasime heaks. Öeldi- et sobib aga ei tea millal valiku teevad. õhtul käisime nii öelda Teemaja, Eestis ma midagi sellist kohanud ei ole, väga huvitav oli jõime palju teed.

29.01.16. - Reede oli kõige tegevus rikkami päev. Töötasime metalli ettevalmistusega enamasti. Kõige pealt tegelesime puhastusega ( ladusime metalli tükid ilusti metall karpi ja see läbis keemilise puhatuse) ja siis valmistasime puhastatud metall jupid tugevuse kate peale panemiseks (coating). 

Nädalavahetusel käisime kohaliku tüdrukul külas, kus pakkuti meile Tšehhi igapäevast toitu viilutatud jahuklimp ja liha kaste. Õhtul käisime uisutamas, õnneksi ei kukkunud :). Pühapäeval käisime boulingis, Tšehhi tüdruk võitis 87 punktiga. Artem sain 24 punkti kogu mängu jooksul ja Taavi 72 punkti. :D

84/100

Appi terve selle aasta parim päev oli just täna, kui ma sain teada et teisel katsel õnnestus mul edukalt sooritada aine tehniline mehaanika I eksam ja pääseda järgmisesse leveli - tehniline mehaanika II.

Kui tulemust nägin siis käed värisesid ja karjusin oma toas nagu segane, nii õnnelik ma olingi!!!

anonymous asked:

Kust sa neid prodcaste kuulad? Täitsa huvitav tundub. Vaheldus muusikale, kui pikem bussisõit on ees.

Ma kasutan peamiselt Podcasts app’i (Androidile on ka kindlasti midagi olemas), aga kõiki podcaste on üldiselt võimalik ka lihtsalt netist või SoundCloudist kuulata. Gimlet Media’l on mitu huvitavat nagu Surprisingly Awesome või Reply All. Samuti Rich Roll, Food For Thought ja No Meat Athlete. Kui keegi veel midagi huvitavat kuulab, siis andke teada. TED Talks podcastid on ka arvavasti kuulamist väärt.

Armusime Istanbuli veel rohkem

Tänast päeva alustasime mägise matkaga, et jõuda Istanbuli vanalinna. Väljas umbes 5 kraadi ja päike, aga siin tundub see kuidagi eriti soe ehk siis talvejopedega tundsime end küll nagu saunas. Taksimist sõitsime metrooga Sultanahmeti ning alustasime oma tuurikest. Kõigepealt käisime Hagia Sophia juures, kust üritasime Türgi üliõpilastele mõeldud muuseumikaarti saada. Vaidlesime ühe härraga päris pikalt, et ülikooli acceptance letter on piisav, aga kahjuks oskas ta liiga hästi inglise keelt ja nõudis ikkagi muud dokumenti tõestuseks ning lõpuks andsime alla. Aga vähemalt nägime väljast Hagiat ja see ka juba päris ilus. Edasi käisime Sinises mošees, kuhu saime tasuta sisse, aga enne pidime räti pähe ja seeliku selga panema ning jalanõud ära võtma. Jalutasime veel Egiptuse obeliskidest mööda ning külastasime ka Topkapi paleed. 

Esimest päikest nautimas

Roosa tramm!!

Ayasofya 

Väike tuuleiil, aga palmid!!

Sulame massi

Kui lõunaajal restorani otsima hakkasime, tuli esimesest kohe üks mehike välja ja hakkas oma superroogadest rääkima. Algul me kahtlesime kas minna, aga kui ta sai teada, et me Eestist, mainis ta kohe free wifit ning läinud me olimegi. Söögid olid päris head, aga noo muidugi ei jäänud puudu väike möödarääkimine ning kogemata tellisime kaks taldrikutäit friikaid lisaks :’D Ettekandjaks oli muidu vanem härra, kes laupäevast alates puhkusel ning andis Annikale selleks puhuks oma visiitkaardi :P  Lõpus põgenesime sealt üpris kiirelt ning tagasi enam ei vaadanud. 

Edasi suundusime maa-alusesse Basilica (Yerebatan) Cisterni. Niiii lahe koht!! 

Pärast seda võtsime eesmärgiks endlikepi osta ja lõpuks mingist putkast selle ka saime ning boonuseks müüjaga koos selfie.

Õhtul seiklesime metrooga kuskile täiesti teisele poole Sapphire towerisse, mis on oma 261 meetriga Istanbuli kõrgeim hoone. Ja see vaade sealt ülevalt on uskumatu. Linn ei paistagi lõppevat ning majad on nii tihedalt ja mägiselt. Lihtsalt wowww!!

All paremal mõnus ummik :)

Igatahes me armastame Istanbuli!! 

Palverännak Türgis

Merhaba müt ehk tere kõigile!
8.jaanuar 2015 sai alguse kahe noore Eesti poisi rännak Türki. Pole olemas positiivset ilma negatiivseta, juba eestis algasid mõningad tõrked meie reisiga. Hommikul saime ebameeldiva uudise osaliseks, kui meile teada anti, et meie lend on edasi lükkunud 2h. Lennujaama jõudes saime aga teate, et lend on veelgi tunnike edasi lükkunud. Otsustasime enne lennule suundumist oma  kõhukesi täita ja subways kerge eine võtta. Nii kui söödud saime tuli aga teade, et pardale minek on alanud ja 2 minutit hiljem tuli teade, et pardale minek on lõppenud. Muidugi tekkis kohe paanika kuna arvasime, et oleme nüüd lennu maha maganud aga õnneks saime ikka ilusti lennuki peale. Lennuk oli ootuspärasest mugavam, kuna meie ees ei istunud kedagi ning tänu sellele saime jalad mõnusasti sirgu lükata ning korralikult lebotada seal. Söök lennukis oli ka väga tip-top. Türgi lennujaama jõudes tabas meid järjekordne paanika kuna pardalt lahkudes osad inimesed suundusid paremale üles ja teised alla vasakule. Otsustasime siis, et lähme ikkagi alla kuna silt lubas, et sealt saame oma pagasid kätte ja õnneks nii ka juhtus. Lennujaamas oli meile vastu tulnud meie võõrustaja Osman koos kellegi tuttavaga, kes meid esimestel päevadel samuti abistas. Lennujaamast väljudes poleks küll osanud öelda, et me nüüd Türgis oleme kuna väljas tuiskas paksu lund ja oli -3°C külma. Peale seda sõidutas Osman meid õpetajate hotelli, mis on ka meie elukohaks järgnevaks kuuks ajaks.
Hotellis räägiti meile kiirelt ära kuidas asjad siin käivad ja saimegi oma võtmekese ning suundusime toa poole. Hotelli ust avades saime mõlemad peaagu südamerabandused. Peale pikki püüdeid sain Rolani südame taas lööma. Eestis räägitud muljete põhjal lootsime saada analoogset elamist nagu on olnud teistel meiesugustel välis praktikantidel. Ootused lagunesid kõik lajali, kui olime tuppa sisenenud. Üsna nigelas korras vägagi pisike tuba. Voodid koosnevad vineer „kastist“ kuhu peale on madrats visatud. Samuti on meil üks pisike kummut, kus sees on 2 vaipa, mis on vist mõeldud selleks, et kui keegi palvetada tahab. Sisustuselementidena on meil veel  üks pisike riidekapp ning külmkapp, kuhu pannakse kord nädalas 3 topsi vett. Duširuum on samuti väga pisike ning Wc pott kõigub hullemini, kui vanaema juures leiduv kiiktool. Seetõttu juba järgneval päeval said elektrikutest kogemustega torumehed, kui kohalikust ehituspoest sai ostetud silikooni ning pott kindlalt põranda külge kinnitatud.

Tegelikult pole asi nii hull, kui jutust välja võib lugeda, saame täitsa hakkama siin kuigi lootsime, et saame veidike paremad elamistingimused, kuna maksame mõlemad umb. 600 eurot nägu kuu eest.
19. Jaanuar tuli Osmani tuttav koos ühe kutsekooli õpetajaga meile hotelli järgi ning viis meid Çağrı Elektrikusse, mis on ühtlasi ka meie töökohaks järgnevad kuu aega. Seal tutvusime paari ülemuse ja töödejuhatajatega, kes muidugi sõnagi Inglise keelt ei räägi ning Türgi kombekohaselt jõime teed. Seejärel suundusime ülevalt kontorist alla tehasesse, kus tehti meid tuttavaks ühe süürlasega kellel nimeks Muhamed. Ta on ühtlasi ka tehase peale üks vähestest inimestest, kes meile arusaadavas Inglise keeles räägib.
Tehases on praktikal ka mingisuguse kutsekooli õpilased, kes on meiega umbes samavanused ja õpivad sama eriala. Muidugi meid tehases nähes tulid nad kohe meie juurde, surusid kätt ning hakkasid end Türgi keeles tutvustama, kuna aga meie Türgi keele oskus on suhteliselt nulline ei saanud me aru ühestki nende sõnast või lausest, mis nad meile tol hetkel rääkisid , ühtlasi ei saa ka nad aru ühestki Inglise keele sõnast.
Kogu esimese päeva vaatasime, kuidas süürlaselt „juhendaja“  teostas elektrikilpidele lõppkontrolli ning üritasime aru saada kuidas miski käib. Kell 10 hakkab neil esimene paus, mis kestab 15 minutit. Pausi ajal saab võtta teed, mis nagu ennegi mainitud on neile vägagi südamelähedane. Teed juuakse Türgis väga palju. Kell 12 hakkab neil lõuna. Süüa saab nende tehase sööklas ning söögid on väga maitsvad ja mitmekesised. Järgmine paus on neil kell 4, kus samuti juuakse teed. Tööpäev lõppeb kell 6, mis tähendab, et nende normaalne tööpäev kestab 10 tundi. Tööpäeva lõpus viis üks töödejuhatajatest meid tagasi hotelli, kus ootas meid Osman, et näidata kus asuvad selle piirkonna kõik meile vajaminevad asutused nagu näiteks poed, söögikohad jne. Seejärel viis Osman meid sööma ühte restorani, kus saime proovida Türgi traditsioonilist läätsesuppi, mis on ülimalt maitsev. Samuti sõime Türgi pitsat. Peale õhtusööki suundusime tagasi hotelli kus panime päevale puntki.
STAY TUNED FOR MORE… (Rolan ja Gert)

RSVP pulmad

Et asju lihtsamaks teha ning et saasta puid oleme loonud pulmateemaliste kysimuste jaoks eraldi e-maili. Palun andke meile oma osalemisest teada e-maili teel aadressile – seleneandfraser@outlook.com