pentax k r

12.II
kõik on läinud. vaid surnud vanameeste karedad hääled.
prantslanna ja noor preester andsid mulle selle viimase nädalavahetuse üksindust. ma tänan neid, kuigi nad vist ei mõistaks, mille eest. ma ei öelnudki tegelikult midagi, diane hõikas sulguva välisukse vahelt ‘schönes wochenende’, ja manades häälde entusiastliku noodi, vastasin ometi laisalt ‘you too!’.
võib-olla see ongi põrgu, olla igavesti sisse müüritud kuhugi lääne-euroopa vanalinnaansamblisse. silt ‘ülikoolilinn’ on vaid põlguse märk, ei midagi enamat. 

ma ei tahtnud sugugi sellist lõpunooti, aga mu komponeerimisoskus on roostes. jätsin märkmiku maha, konspektide kõrvalt leian ainult üksikuid lauseid. nädala pärast olen tagasi kodus, kus aastaajad vahelduvad, köögis on alati koerad ja sügavkülmas mustikaid. kui naljakas oleks midagi sellist siin. mu esimeses hollandi-kodus küll, aga pärast seda on iga järgmine pesa aina umbsemaks muutunud. ei midagi paeluvat ja vähegi jäävat, kruus, lusikas ja läptop kaasas, toit tuleb suva peale supermarketist, on seal valmis, ootab juba. 
no hüva. 

viimane nädal Göttingenis.
6.II
my inner hunter wakes up the gatherer in me to get to the supermarket by 9AM for 3kg bananas.
rattaga sõites tunnen tugevust kontides ja peas, aga kohale jõudes vajub endorfiinitulv taas rahulikku voolusängi. 

7.II
germany is a wounded animal, stuffed with 80 000 000 people. 
i used to be obsessed with my own death, but now
weltschmerz has taken over. flüchtlingskrise und klimawandlung. 

8.II
põgenikekriis ja kliimamuutused. maailm vajaski vaheldust. 
emil kutsus mind jälle natsiks, aga tema puhul kõlab see õõnsalt, ma arvan, et lihtsa provokatsioonina, nagu roppused algkoolipoiste suust. annan andeks, ta ei mõista, et mu kriitika ei ole loomaks dihhotoomiat, ta ei näe mu hirmu ka emamaale naasemise ees.
forest fascists took over the woods and built their etno-centre in the middle.
rahvusromantika võttis metsas mu koha üle.
(gif: läsna, 24.06.2014)

9.II
brezel für mittagsstück. kuidas mul siis läks. kuidas mul siis nii läks, et krediiti sai teenitud miinimumi eest. ühtegi klubisse siin linnas ma ei jõudnudki. ühelegi peole ka mitte. hemingway pubi peibutas igapäevasel kooliteel. igas linnas on üks hemingway, mõtisklesin detsembri lõpus piretiga helsingis viimase kohvi jaoks peatuspaika otsides tema nime neoonsildil nähes. kuidas mul siis nii läks. 

10.II
i would like to apologize to all the places i’ve had troubles with just because the moment was wrong (once my self-inflicted responsibilities started traveling with me).  
olin siin aega teenimas, aeg ei teeninud mind, kohe kindlasti mitte, naeris hoopis oma loojate üle.

11.II
hall, hall, hall. isegi vihma ei saja, mis natuke põnevust lisaks. viskasin kohvri ja seljakoti põrandale valmis. homme pakin. vana hambapasta sai otsa, valmistun uueks režiimiks, tagasi veski mati kaerahelbepudrule, mida varsti taas helbin. kui pimedus saabub, on tunne, nagu polekski vahepeal midagi muud olnud. see pimedus siin pole päris. tänavalampide oksekollane kuma taevalaotusel peletab mõtted öisetest rattarännakutest. 

13.II
ära jäta mind üksi. surnud vanameeste karedad hääled hoolitsevad mu eest. vein ja kohv on sama saatana kaks peibutist: üks teeb uniseks, teine äratab, aga mu veerandsaja-aastasele kehale enam teravust ei too. kui kordan jälle juba väsinud kanti, aeg on kogemuste struktureerimise vahend, siis tunnen ise ka end hirmus palju vanemana. kui ainus hetk, mis on olemas, on see, milles viibin praegu, siis äkki on see kodu seal kaugel 1500 kilomeetri kaugusel ka lihtsalt üks eksitav mälestus, pelk unenägu? või olin ma seal ärkvel ja nüüd igaveses unes? 

ära muretse mu pärast.

varsti olen jälle tallinnas, viin filmi ilmutusse. sellel on alati terapeutiline mõju, näha jäädvustusi, mis nagu ei olekski enda tehtud, ja mis selle võrra tunduvad autentsematena. jagatud mälestus on poole suurem.