naisy

6

I know it looks weird. My mates reminded me then I checked the pics I took, all the photos from PAImages, Getty or Focus Images, and videos, and found how close they were since Stones came. And I dont think they will play together again anyway.

There are loads and loads of pics and gifs. I wont post them. The Stones-McCarthy thing looks so faulty but haunts me. It’s just what happened, happened, and wont happen again.

I miss Naisy too. Remember him and John were always in the same car as he drove him home. Naisy protected John when he cried on the street. They sat alongside each other in team bus with Seamus and yes, Macca. In team events, too.

Jags called these four ‘the stupid group’ and laughed at them all the time. The Macca/John thing is like a reflection of what I miss badly but gone forever.

Those memories are mine, I will keep them.

Guatemala ei taha leina

Guatemala ei taha leina, Guatemala tahab õiglust

Kes iganes mind kuskil sotsiaalmeedias jälgib, on näinud minu postitusi eelmise nädala sündmustest. Või kui natuke tähelepanelikumalt Postimehe digiväljaannet lugenud, on näinud pisikest uudist Guatemala kohta. Hästi lühidalt, mis on viimase nädala jooksul toimunud.

Kolmapäeva varahommikul toimus ühes Guatemala City laste ja noorte varjupaigas tulekahju. Kohapeal suri 19 tüdrukut. Hetkeseisuga on surnuid 43. Kõik on tüdrukud. Vanuses 14-17.

Natuke taustast. Varjupaiga lühendatud nimi on „hogar seguro“, mis tähendab turvalist kohta. Peale kolmapäeva kirjutatakse selle nimi jutumärkides. See on varjupaik, kus on lapsed ja noored, kellel pole vanemaid, kes on puudega, kelle vanemad on vangis või on gängiliikmed, kes on vägivaldsest ja probleemidega peredest, kes on kannatanud seksuaalvägivalda, kellel on probleeme seadusega. Igasuguse taustaga lapsi ja noori. Ametlikult on nad vanuses 0-18. Tegelikkuses on seal mehi ja naisi kuni 25nda eluaastani. Varjupaik on mõeldud maksimum 500le inimesele, tegelikkuses oli seal üle 800 inimese.

Mis täpselt juhtus?

Teisipäeva õhtul põgenes varjupaigast umbes 100 noort. See number on siiamaani ebaselge, aga 60 neist olid tüdrukud. Tunnistajate sõnul lasid varjupaiga töötajad nad ise välja, sõnadega „kui te seda tahate, siis käige põrgusse“. Tunnid hiljem sai politsei nad kätte ja tõi varjupaika tagasi. Neid noori koheldi kui kurjategijaid. Poisse peksti, tüdrukuid käperdati. 60 tüdrukut pandi 4x4 meetrit tuppa luku ja riivi taha, sõna otseses mõttes. Kell 8 hommikul algas tulekahju.

Teadaolevalt ei lastud tüdrukuid ruumist välja, nad karjusid ja palusid abi, aga keegi ust ei avanud. Tuletõrjujaid ei lastud esialgu varjupaika sisse. Poiste tunnistuse järgi ei lastud neid tüdrukutele appi.

Miks, spekulatsioone on mitmeid. President ütles, et see oli õnnetus. Varjupaiga eest vastutav institutsioon ütleb, et tüdrukud ise panid ühe madratsi põlema. Guatemala rahvas aga ütleb, et nad tapeti. Nimelt, neist 60st tüdrukust umbes pooled olid kaks kuud tagasi teatanud, et neid on seksuaalselt ahistatud ja/või vägistatud. Õpetajate ja varjupaiga töötajate poolt. Aastaid on teatatud peksmistest, vägistamistest, inimkaubandusest, või ei anta piisavalt süüa. Neli kuud tagasi tuli teade narkokaubandusest. Kaks aastat tagasi tapeti üks tüdruk varjupaigas ära. Ja üle saja lapse ja noore on sealt teadmata kadunud. Erinevate tunnistajate sõnul oli varjupaik ka mingisuguse gängi kontrolli all, sest osasid noori tätoveeriti sunniviisiliselt. Et näidata, kellele nad kuuluvad. Üks tüdruk vägistati varjupaigas, ta jäi kaksikutega rasedaks. Teda peksti ning ta kaotas ühe. Seal ta sünnitas ja ta laps võeti talt ära. Ta sai välja, aga last talle ei anta. Ja see on ainult üks näide.

Need juhtumid, mis on jõudnud politseini, seisavad siiamaani kuskil paberil. Mitte midagi pole uuritud ega tehtud.

Kolmapäeva hommikul hakkasid kõik inimõigusorganisatsioonid tegelema, et ülejäänud lapsed ja noored ümber paigutada. Tänaseks on pea kõik ümber paigutatud, aga 72 last ja noort on veel seal. Mitte ükski koht ei taha neid vastu võtta. Paljud lapsed, kellel on pere, saadeti koju. Nendesse vägivaldsetesse kodudesse, kust riik nad ära võttis.

Kolmapäeva päeval juba helistati meile, et meie abi ja toetust paluda. Õhtul olime juba osadega koolis, kuhu viidi 130 last ja noort. Enamus neist puudega. Rääkisime pool tundi seal olevate tüdrukutega. Sõnad ei suuda neid mõtteid ja emotsioone kirjeldada, mida ma tundsin. Paljud tüdrukud jooksid kallistama. Ja oi, kuidas kallistasid. Paljud ütlesid kogu aeg „ma armastan sind, ma armastan sind“. Üks tüdruk ütles minu kohta, et ta leidis oma ema üles. See tüdruk oli kusjuures umbes minuvanune, kui mitte vanem. Näha teismeliste tüdrukute käsi, mis on lõikumisarme täis…

Mu majakaaslased hakkasid kohe tegutsema, et koguda annetusi, riideid, hügieenitarbeid jnejne. Praegu on terve mu esik annetusi täis, loodame need täna ära viia. 

Neljapäeva hommikul oli presidendi residentsi ees (kust ma iga päev mööda jalutan) hunnik süsi, selle peal ja värava küljes põletatud nukud, sildiga „Guatemala NO ES un hogar seguro“. Jõudsin täpselt pildi ära teha, kui seda koristama hakati.

Neljapäeva õhtul toimus toimus esimene protest. See algas presidenti residentsi ees ja liikus siis Parque Centrali, kus on Guatemala National Palace ja kus samal ajal president andis pressikonverentsi. Kus ta ütles, et see oli õnnetus. Tolleks hetkeks oli hukkunute arv tõusnud 36 tüdrukuni. Presidendi residentsi ees olid küünlad ning 36 kaisulooma, igale peale kleebitud mõni amet. Õpetaja, sekretär, arst, president jne. Rahvas nõudis õiglust, tegutsemist, ning presidendi tagasiastumist (erinevad protestid eelmisel nädalal on viimast nõudnud umbes kolm-neli korda).

Laupäeval oli teine protest.

Täna on kolmas, ühtlasi on täna Dia de la no violencia contra la niñez, ehk Ei laste vastu suunatud vägivallale päev.

Lisaks, 9 ellujäänud tüdrukut on rasedad. Keegi ei tea, kas nad jäävad ellu. 

 

PS nii Postimees kui rahvusvahelised uudiste väljaanded väidavad, et noored põgenesid, kuna tollel päeval anti neile halba toitu. See on vale.

JOVI poolt tehtud lint ja 36 käejälge.

Selle tegime laupäeval Angiega noortemaja ette. 

loislaneofrp  asked:

[text] Please? I love you.

[text:Nick]: Fine, fine. I love you too.
[text]:Nick]: I’ll be home soon, okay?
[text]:Nick]: …There’s like five different brands. What the hell is the difference between super maxi and overnight maxi?? 
[text:Nick]: I am so out of my element right now.

juliejordan  asked:

"Take me home!"

Looking up to see both Daisy and Lucy pouting at him, he groaned and shook his head. “Are you seriously going to pull a pout? What are you, five?” he asked Lucy as he pulled her up and into his arms. He glared at her until she buried her face against his cheek. Turning to Daisy, he sighed. “You two really love ganging up on me. I thought we were having fun…” They’d been at the book fair for hours, now. Both his fianceé and daughter liked books just as much as he did, and knew what literature nut he was, but enough was enough, and Nick knew he was fighting a losing battle. “Fine. You’re so lucky I hate when you give me that stupid dumb face…” Crinkling his nose, he swooped down and placed a kiss on Daisy’s forehead, reaching for her hand simultaneously. “One day, I’ll manage to say no to you two…” He didn’t say it so convincingly— he knew there was a very slim chance.