ljub

Ise enda vari

Aga miks on nii, et kõige rohkem kardame enda varju? Seda sisemist mina, kes tahab jõuda võimalikult kaugele - võib-olla minust endastki - ja kes võib-olla ei suuda. See mina, kes hõljub iga kord minu kohal, kui ma pean mingi tähtsa otsuse langetama. Hõljub ja hingab otse lagipähe, survestades nõnda tegema ÕIGET otsust. Aga nõnda ta ei mõista, et füüsikaseaduste kohaselt, mida ta muul ajal eirab, tehes näiteks südame raskemaks kui kogu mu kehakaal või kehast väljaspool hingates - et füüsikaseaduste kohaselt tekitab tasapinnast kõrgemal asetsev objekt varju. Justkui murepilve, mis imab järjekindlalt endasse kogu niiskuse, mis minusse rakkudesse veel jäänud on ja koos sellega ka otsustusvõime. Nii ei tea enam varsti - kui tahes tark ma ka eelmisel sajandil polnuks - mis on õige, mis vale. Ma ei leia enam iseennastki üles. Ahjaa, ta ju hõljub seal, see teadlikum pool. See kahe jalaga maa peal pool. Ja siis sajab niiskus musse tagasi. Kui ma saaks vaid üle oma varju hüpata… Mööduda ja edasi rühkida. Kuhugi. Muretult. Ühel neist sajuhetkedest mõistsingi, et kardame nii seda hüpet kui samas ka hääbudagi varjuks. Iseenda väikeseks varjuks.


Lottemaal, öösel kui peavalu käpingust Lotte maja alla ajendas minema. 5.07.2015