lennuk

Üle ookeani.

TAM-ist ei teadnud me enne lendu põhimõtteliselt mitte kui midagi. Lennuk ise nägi väljast ja seest tegelikult vägagi korralik välja. Nagu kõikides pikamaa lennukites on kõigepealt esimene klass ja siis 3-4-3 istmekombinatsiooniga turistiklass. Lennukisse jõudes möirgasid seal juba kõik tänapäeva tuntuimad diskohitid, alustades David Guettaga ning lõpetades LMFAOga. Lahkelt naeratavad stjuuardid ja stjuuardessid jagasid kommi ning filmivalik oli üle mõistuse hea.

Pileti peal öeldi, et lennu pikkus on 12h, aga piloot teatas, et hoopis 11 tunniga jõuab kohale.. Egas midagi, lähme lendame! Õnneks minu kõrvaliste oli tühi, seega jäi natuke ruumi laiutamiseks. Lend ise möödus sujuvalt, jäin vist peaaegu kohe magama. Öösel aga läbisime mingit eriti tobedat ühuaukude tsooni Atlandi kohal ja lennuk raputas päris jubedalt kaks tundi järjest. Tagasitulles pean ma seal terminali vahetama, mul pole aimugi, kuidas seda teha, sest see tundus nii pisike.

Samuti oli Sao Paulo International lennujaamas kuskil 8 tasuta paroolita wifit, aga et ühte neist kasutada, oli vaja registreeruda, märkida oma email ja parool ning mingisugune müsteeriline kood boarding passilt, mida mul ei olnud. Passikontrollis pidin rivi kõrval seisma seniks kuni tädi kuhugi helistab. Ei tea, milleks see veel hea oli…

Lennuk oli pisike ja mugav. Teenindus väga naerusuine. Istusin ühe väga sümpaatse vanema daami ja ta keskealise tütre kõrval. Nad rääkisid ainult portugali keelt, aga saime vabalt suheldud, sest tegelikult on portugali keelt rääkivatel inimestel hispaania keelt pasju lihtsam mõista kui vastupidi… Igastahes sai tädikestelt ilma suurema vaevata pastakas laenatud ja kõik muud jutud räägitud. Kui stjuuard enne lendu ringi käis ja kõigile kommi pakkus, siis vanadaam noomis mind, et miks ma ainult ühe võtsin, peoga oleks pidanud haarama..

Üks tähelepanek – kõikidel brasiillannadel on alati küüned punaseks lakitud ja suu sama tooni huulepulgaga üle võõbatud. Kõik on väga hoolitsetud. Tundub, et vanusest hoolitama need kaks asja peavad olema. Silmale on muidugi lõõgastav, aga kas daamidele endile ka, selles kahtlen.

Lennukis oli ka näha, et teekond viib Ladina-Ameerikasse. Sülearvutid olid vanem mudel kui teistel lendudel, kaameratel väiksemad ekraanid, mp3 primitiivsemad jne. Samuti ei kuulanud keegi stjuuardessi käsku jääda oma kohtadele kinnitatud turvavööga istuma kuni lennuk on täielikult seisma jäänud. Vaevalt jõudsid rattad maad puudutada, kui enamus juba püsti hüppas ja oma käsipagasit otsima hakkas. Kedagi ei huvitanud, et kõlaritest korrati paar korda tungival toonil, et siiski tuleks maha istuda ja kotid hetkel veel sinnapaika jätta.

Jorge Newbery on selline mõnus ja pisike. Lennuk maandub, sõidab oma boksi ja oledki kohal. Mul oli natuke hirm. Mitte selle ees, et mina elusalt ja tervelt Pariisist Buenos Airesesse ei jõuaks, vaid pigem selle ees, et minu kaks kohvrit seda ei tee. Aga ei, asjatu kartus. Täitsa kiirelt olid juba lindi peal minu poole vuramas. Kuna Jorge Newbery lennujaam on suhteliselt Buenos Aireses, seega liiklus ta ümber on tihe. Taksosid peaaegu et ei ole. Selle eest on lennujaamas sees kaks firmat, mis pakuvad taksolaadset teenust.

Suur bussijaam, Retiro jäi 20 minuti sõidu kaugusele. Läbisime enamasti tööstuslikku linnaosa – suured laod mitmete Maerski konteineritega, tänavad kohati ilma asfaldita, uberikud… Retiros läks kõik üle ootuste lihtsalt. Sain väljaprinditud paberilehe pileti vastu vahetatud ja asusin bussi ootama. Õnneks käisid asjad täpselt kellaaja järgi, nii et kahene buss reaalselt ilmuski kell 2. Ime missugune, eksole?

Bussisõit möödus samuti rahulikult, vaheldumisi vaatasin aknast Buenos Airest ja tukkusin. Paari tunniga olime juba linnast väljas, seal läks ümbrus ühesuguseks – mõned majad, palju karja ja soist karjamaad. Liiklusest ärme parem räägi, see oli nagu alati, kergelt väga hullumeelne. Sõit kestis pea 15 tundi. Süüa anti hästi, istmed olid mugavad, ruumi jätkus, pikutada sai. Pidin kohale jõudma kell 4 öösel, kella 3 saadik oli ärevus juba nii suur, et magada enam ei saanud.

Selline oli õhtusöök bussis. Creme brülé ja dulce de leche. Pildilt on veel puudu karbike sooja toiduga.

Olin kokku leppinud Beleni ja ta ema Sandraga, et nad tulevad mulle ühele ringteele vastu, kus tavaliselt kõik kaugliini bussid stardiad ja peatuvad. Sama olin öelnud ka oma sõbrale Victorile. Tegelikkuses peatuvad aga Via Bariloche bussid hoopis paarsada meetrit eemal. Kui buss Cinco Saltosesse sisse keeras ja ma kolme kapuutsiga poissi peatuse juures seismas nägin, hakkas mul hirm. Ütlesin  bussijuhile, et siin ma küll maha minna ei taha, et nad paneksid mu selle ringtee juures maha, kus Belu ja Sandra mind juba ootavad. Võtsin kotid pagasiruumist välja, tõstsin need bussi sisse tagasi ja hakkasime uuesti sõitma. Kui bussi uksed kinni läksid ning Victor kapuutsi peast ja salli näo eest ära võttis, alles siis sain ma aru, et tegelikult need kolm poissi ei olnudki pätid, kes mind röövima tulid, vaid Victor oma kahe sõbraga. Kapuutsid ja sallid olid neil üll, sest õues oli päris külm. Ma olin päris vihane, sest pidin oma kaks rasket kohvrit käeotsas õigesse kohta minema. Siiski lõpp hea, kõik hea. Sõitsime autoga Belu juurde, käisin pesus, und polnud. Belu läks magama, mina jõin matet Lucianoga (Belu vanem vend), kes oli ujumistrenni ja tööle minemas. Seejärel ema Sandraga, kes töötab koolis õpetajana. Hiljem siiski tuli kerge uni peale ja viskasin pikali, et kuskil tund hiljem koos Beluga ärgata.

Maailmaturnee alaku!

Lõpuks olen ometi Tallinna Lennujaamas, väravas number 7. Õues tibutab vihma, on juba terve päeva udutanud. Siiski pääsevad looduses lähenevast sügisest märku andvad pruun-kollane-punane-oranž nähtavale. Imelik on olla siin üksinda oma iseseisva elu alguses, vanemaid enam ei ole - nad on juba kodupoole tagasiteel - ja sõpru-tuttavaid veel ei ole… Ning ees seisab 21h lennusõitu pluss pea 14h bussisõitu ning veel mitu tundi üksinda oma kahe suure kohvriga miljonilinnas Buenos Aireses seiklemist. Nüüd tagasimõeldes oli mul eelmisel korral ikka väga kerge, ma polnud üksinda ning kõik oli minu jaoks ära korraldatud, mul tuli vaid kohale minna ja oma osa täita. Nüüd seevastu on aga igaüks ainult iseenda eest väljas, nagu päriselus olema peabki, või mis? 

Pagasiga läks õnneks. Pärast mitmeid ausalt öeldes piinarikkaid päevi pakkimist, asjade sorteerimist ja kappide koristamist muretsesin, kas kaasapakitud värki mitte liiga palju ei saanud. Peas keerlesid mitmed stsenaariumid sellest, kuidas check-in'is käsitakse 10kg asju vähemaks võtta ning mina seal käsi laiutamas, et ma ei saa, enam pole võimalik mitte kui midagi maha jätta! Õnneks seekord aga jäi lausa 300g varu :D Minu puhul on see tõesti ime, super!

Väike vahelepõige - enne lennujaama suundumist läksime perega veel lõunat söömas. Emme ja issi toitsid mul kõhu ikka korralikult täis. Käisime Tallinnas Ameerika restoranis Mack, mis on ikka väga lahe koht. Mõnus teemapärane sisustus ja toidud ka ülisuured. Olgu etteruttavalt öeldud, et sellest jätkus vabalt neljapäeva hommikuni.

Aga nüüd lennukiga sõitma. Tsauuu!

Lennureis Taisse ja 1 päev Tais

Noh tervist! Olen lõpuks jõudnud oma Pattaya sviiti ja olen pisut svipsune juba. Alustan algusest. Kiievi lennujaamas läksin lennuki peale. Mis ma oskan öelda Ukraina airlines i kohta. Toredad inimesed kõik, lennuk ise mitte nii hea. Asi on tegelikult selles, et ma lendasin Koreasse Turkish Airlines iga, mis on reaalselt parim maailmas. Ja noh jääb kohe silma kui midagi ei ole nii nagu Turkishi puhul oli, aga see selleks. Esmalt räägin esimestest lennuki muljetest. Mul ei olnud jopet ja läksin lennukisse. Krt seal oli nii külm, et kakkusin kilest kohe teki välja ja katsin end tervenisti sellega holy crap. Mõni vend istus jopega lennukis, üks üli ilus Ukraina tüdruk oli ka seal jopega. Ulme ilus lihtsalt alati jõllitasin, jumala poogen. Ma ei tahtnud sekundit ka raisku lasta kui ta mööda läks :D Selline nunnu pisike. Sitaks hot :D. Ühesõnaga istusin seal ja vaatasin, et täitsa kuradi peetis kui lähedal on minu kõrval iste mulle, pmst inimene kes minu kõrval istub on täitsa amelemise tsoonis kohe. Mingid paksud soome vanamehed ja mingid udaramammid sisenesid palvetasin jumala poole, et mõni rasvamagu mu kõrvale ei istuks. Järsku ilmus mu ette tumeda peaga Ukraina tüdruk. Selline kõhna ja prillidega ja soovis kohta. Opa, olin suht rahul ikka sellega. Ma ei taibanud, kas ta english panimaaju üldse ja ei rääkinud alguses midagi taga. Lõpuks tuli toit ja ma küsisin chickeni ja ta ütles kuuritsa toose noh siis ma sain aru et järelikult ikka jagab minu rütmi. Ta hakkas sealt kotist tablette tuulama ja ma hoidsin ta kandikut.ikka viisakas mees küsisin kus pärit jne. Ta ei osanud väga hästi inglise keelt, aga me saime kuidagi väga hästi läbi. Rääkisime päris mitu tundi. Ta rääkis et tal 3 kassi miska liska ja 3 oli vist riska ma ei tea ka täpselt :D mehega omavad mingit pisikest riiete firmat Ukrainas. Sihuke üli mõnus inimene oli. Krt kui magasime siis oli ka nii külm, panime õlad vastamisi une pealt siis oli üli mõnus soe. Ärge hakake jälle mõtlema seksi ja boksi peale. Lihtsalt on soe teine inimene, kahtlane lennuk oli see:D Bangkokis jätsime hüvasti ja mõlemad tänasime üksteist mitu korda meeldiva seltskonna, vestluste eest, facebooke ei vahetanud, kas alati peabki?? Väga meeldiv inimene. Läksin Pattaya bussile ja seal jäin magama. Jõudsime lõpp peatusse, mis pold krt üldse see kuidas ma olin planeerinud. Kõik inimesed bussis läksid mingite väikeste busside peale, kus olid hotellide nimed, sain totaalselt aru, et ma panin millegagi ikka väga pange ja hakkasin üksi kõndima mööda tänavat. Pattaya on minumeelest nagu linn/küla linn aga sihuke küla mentaliteet. Üli cool kõik lasevad rolleritega ringi :) Kõndisin põhimõtteliselt täiesti suvalises suunas, kus mõtlesin, et peaks tsivilisatsioon paistma. Rollerid kihutasid lähedalt mööda, mu peas oli hämming, kus on taksod. Kõndisin mööda ühte pisikest tänavat ja nägin putka juures istumas 3 meest oranžide helkurvestidega. Küsisin nagu tumba turist kas te olete takso?? Takso yes!! :) mõnusad vennad :D näitasin telefonis tai tähtedega kirja panduna hotelli nime ja mehed arutlesid omavahel kuhu suunda see jääb. Üks vend pani rolleri käima ja ma hüppasin taha ja takso sõit võis alati. Tõsiselt lahe ikka see Pattaya, roller taksod põhimõtteliselt üli populaarsed siin:D tuule vuhisedes kihutasime hotelli juurde, hind oli 50 bahti, mis on natsa üle ühe euro. Väga lahe kogemus:) roller takso:D Hotellis tibid tahtsid, et ma mingi ankeedi täidaks. Üks poiss näitas toa ette. Külmas hotelli poolt mitu purki õlut singha Tai õlu ja Heineken. Seejärel panin ujukad jalga ja läksin katusele õlle nautima, basseini ja nata päikest. Rõdul mängib muusika, sihuke tõeline puhkus ikka:)) Käid reisimas siis tead, miks teenid. Peaks nüüd välja minema midagi sööma ja õhtul lähen Walking Streeti. Baarid, naised, tore seltskond. Püsige lainel!

sai selgeks tol päeval: maidanil madistavad ja pröökavad vaid pensionärid, noored nuputavad natuke ja korraldavad trenditeadlikult tänavafestivale. 

riiklik lennumuuseum asub marsruuttakso 220 lõpp-peatuses. mul õnnestus laupäeva hommikul metrooga tundmatusse tõtanult üks marsa kinni püüda, aga õnn oli pime. rändasin ekslikult liini teise tagumisesse otsa, hiiglaslikku lasnamäelaadsesse magalarajooni, kus laupäeva puhul laata peeti, aga mitte seda spetsiifilist, mida mina jahtisin.

kargasin kollasest väikebussist ümber tolle suuremasse sugulasesse ja tunnike hiljem sattusin silmitsi lennukite armeega. õhusõidukid paiknesid maal murul ning vaenulikkusest polnud juttugi: nende vahele olid üles seatud kõiksugu toitu, jooki ja muud meelelahutust pakkuvad putkad, millede juures sagisid kärbestena kobarais taamalt tillukesena paistvad inimesed. peo nimi “На дне”, kiievi esimene paanika-ja hüsteeriafestival, nõukogude ajale naeruga tagasivaatav nostalgiapalagan.

riigi lennumuuseum
kiiev, 21. märts 2015

Reis Tai poole

Hello rahvas! olen jõudnud turvaliselt Kiievi lennujaama. Passikontroll ja kottide kontroll oli Tallinnas lebo nagu ikka, siin suutsin enda Cola pudeli kotti unustada, mille Tallinnast ostsin. Turva võttis kotist välja ja vaatas sihukese näoga ai ai poiss, mis see on :D Eks ta tegelt sai ise ka aru, et ilmselgelt unustatud asi. Põhjas oli mingi tilk. Lennuk oli väike ja minu kõrval istus suur vend mingi. Nagu karu magas suu ammuli. Pidin ta talveunest üles äratama kui vetsu läksin:D Pakuti tasuta kohvi ja Eesti kommi. Söögi eest pidi maksma. Lend tundus väga lühike. Tegelt oligi, aga ma mäletan, et see Türgi lend tundus küll igavikuna. Lennujaam siin on täiega tsill ja on tasuta WiFi, mitte nagu Türgis, kus pidi kohvikule arvet tegema, et netti korjata. Kontrollid jne on siin sõjaväe mundrites, mis on nii Ukraina style minumeelest. Kenad naised siin. Teenindajad jne. Ostsin endale kõrvaklapid 13 euroga, Sony omad . Täitsa norm heli on isegi selle hinnaklassi kohta. Aga juhe on küll suur nali. Pikka elu ei ennusta, aga lendude ajaks ajab asja ära. Ostsin sellepärast, et vb Ukraina airlines -l pole selliseid klappe nagu turkish airlines- l, kus lennuki playlisti saaks kuulata. 10 h lennul vaikuses istuda oleks piin omaette.Nägin mingit poissi ja tüdrukut. Eestlased, lähevad ka Taisse. Phuketile siis täpsemalt, kus neil juba vanemad ees ootamas. Mingi Eesti 40 ndates meeste kamp oli ka siin kuskil tax free poes, viskasid kõva häälega nalja ja vaatasid, aga kalleid viinapudeleid :D Kohe näha, et puhkuse meeleolus:D Hetkel on chill, ootan siin väravas oma lendu ja kuulan soundcloudi:) Täitsa muhe:)