lennuk

Üle ookeani.

TAM-ist ei teadnud me enne lendu põhimõtteliselt mitte kui midagi. Lennuk ise nägi väljast ja seest tegelikult vägagi korralik välja. Nagu kõikides pikamaa lennukites on kõigepealt esimene klass ja siis 3-4-3 istmekombinatsiooniga turistiklass. Lennukisse jõudes möirgasid seal juba kõik tänapäeva tuntuimad diskohitid, alustades David Guettaga ning lõpetades LMFAOga. Lahkelt naeratavad stjuuardid ja stjuuardessid jagasid kommi ning filmivalik oli üle mõistuse hea.

Pileti peal öeldi, et lennu pikkus on 12h, aga piloot teatas, et hoopis 11 tunniga jõuab kohale.. Egas midagi, lähme lendame! Õnneks minu kõrvaliste oli tühi, seega jäi natuke ruumi laiutamiseks. Lend ise möödus sujuvalt, jäin vist peaaegu kohe magama. Öösel aga läbisime mingit eriti tobedat ühuaukude tsooni Atlandi kohal ja lennuk raputas päris jubedalt kaks tundi järjest. Tagasitulles pean ma seal terminali vahetama, mul pole aimugi, kuidas seda teha, sest see tundus nii pisike.

Samuti oli Sao Paulo International lennujaamas kuskil 8 tasuta paroolita wifit, aga et ühte neist kasutada, oli vaja registreeruda, märkida oma email ja parool ning mingisugune müsteeriline kood boarding passilt, mida mul ei olnud. Passikontrollis pidin rivi kõrval seisma seniks kuni tädi kuhugi helistab. Ei tea, milleks see veel hea oli…

Lennuk oli pisike ja mugav. Teenindus väga naerusuine. Istusin ühe väga sümpaatse vanema daami ja ta keskealise tütre kõrval. Nad rääkisid ainult portugali keelt, aga saime vabalt suheldud, sest tegelikult on portugali keelt rääkivatel inimestel hispaania keelt pasju lihtsam mõista kui vastupidi… Igastahes sai tädikestelt ilma suurema vaevata pastakas laenatud ja kõik muud jutud räägitud. Kui stjuuard enne lendu ringi käis ja kõigile kommi pakkus, siis vanadaam noomis mind, et miks ma ainult ühe võtsin, peoga oleks pidanud haarama..

Üks tähelepanek – kõikidel brasiillannadel on alati küüned punaseks lakitud ja suu sama tooni huulepulgaga üle võõbatud. Kõik on väga hoolitsetud. Tundub, et vanusest hoolitama need kaks asja peavad olema. Silmale on muidugi lõõgastav, aga kas daamidele endile ka, selles kahtlen.

Lennukis oli ka näha, et teekond viib Ladina-Ameerikasse. Sülearvutid olid vanem mudel kui teistel lendudel, kaameratel väiksemad ekraanid, mp3 primitiivsemad jne. Samuti ei kuulanud keegi stjuuardessi käsku jääda oma kohtadele kinnitatud turvavööga istuma kuni lennuk on täielikult seisma jäänud. Vaevalt jõudsid rattad maad puudutada, kui enamus juba püsti hüppas ja oma käsipagasit otsima hakkas. Kedagi ei huvitanud, et kõlaritest korrati paar korda tungival toonil, et siiski tuleks maha istuda ja kotid hetkel veel sinnapaika jätta.

Jorge Newbery on selline mõnus ja pisike. Lennuk maandub, sõidab oma boksi ja oledki kohal. Mul oli natuke hirm. Mitte selle ees, et mina elusalt ja tervelt Pariisist Buenos Airesesse ei jõuaks, vaid pigem selle ees, et minu kaks kohvrit seda ei tee. Aga ei, asjatu kartus. Täitsa kiirelt olid juba lindi peal minu poole vuramas. Kuna Jorge Newbery lennujaam on suhteliselt Buenos Aireses, seega liiklus ta ümber on tihe. Taksosid peaaegu et ei ole. Selle eest on lennujaamas sees kaks firmat, mis pakuvad taksolaadset teenust.

Suur bussijaam, Retiro jäi 20 minuti sõidu kaugusele. Läbisime enamasti tööstuslikku linnaosa – suured laod mitmete Maerski konteineritega, tänavad kohati ilma asfaldita, uberikud… Retiros läks kõik üle ootuste lihtsalt. Sain väljaprinditud paberilehe pileti vastu vahetatud ja asusin bussi ootama. Õnneks käisid asjad täpselt kellaaja järgi, nii et kahene buss reaalselt ilmuski kell 2. Ime missugune, eksole?

Bussisõit möödus samuti rahulikult, vaheldumisi vaatasin aknast Buenos Airest ja tukkusin. Paari tunniga olime juba linnast väljas, seal läks ümbrus ühesuguseks – mõned majad, palju karja ja soist karjamaad. Liiklusest ärme parem räägi, see oli nagu alati, kergelt väga hullumeelne. Sõit kestis pea 15 tundi. Süüa anti hästi, istmed olid mugavad, ruumi jätkus, pikutada sai. Pidin kohale jõudma kell 4 öösel, kella 3 saadik oli ärevus juba nii suur, et magada enam ei saanud.

Selline oli õhtusöök bussis. Creme brülé ja dulce de leche. Pildilt on veel puudu karbike sooja toiduga.

Olin kokku leppinud Beleni ja ta ema Sandraga, et nad tulevad mulle ühele ringteele vastu, kus tavaliselt kõik kaugliini bussid stardiad ja peatuvad. Sama olin öelnud ka oma sõbrale Victorile. Tegelikkuses peatuvad aga Via Bariloche bussid hoopis paarsada meetrit eemal. Kui buss Cinco Saltosesse sisse keeras ja ma kolme kapuutsiga poissi peatuse juures seismas nägin, hakkas mul hirm. Ütlesin  bussijuhile, et siin ma küll maha minna ei taha, et nad paneksid mu selle ringtee juures maha, kus Belu ja Sandra mind juba ootavad. Võtsin kotid pagasiruumist välja, tõstsin need bussi sisse tagasi ja hakkasime uuesti sõitma. Kui bussi uksed kinni läksid ning Victor kapuutsi peast ja salli näo eest ära võttis, alles siis sain ma aru, et tegelikult need kolm poissi ei olnudki pätid, kes mind röövima tulid, vaid Victor oma kahe sõbraga. Kapuutsid ja sallid olid neil üll, sest õues oli päris külm. Ma olin päris vihane, sest pidin oma kaks rasket kohvrit käeotsas õigesse kohta minema. Siiski lõpp hea, kõik hea. Sõitsime autoga Belu juurde, käisin pesus, und polnud. Belu läks magama, mina jõin matet Lucianoga (Belu vanem vend), kes oli ujumistrenni ja tööle minemas. Seejärel ema Sandraga, kes töötab koolis õpetajana. Hiljem siiski tuli kerge uni peale ja viskasin pikali, et kuskil tund hiljem koos Beluga ärgata.

sai selgeks tol päeval: maidanil madistavad ja pröökavad vaid pensionärid, noored nuputavad natuke ja korraldavad trenditeadlikult tänavafestivale. 

riiklik lennumuuseum asub marsruuttakso 220 lõpp-peatuses. mul õnnestus laupäeva hommikul metrooga tundmatusse tõtanult üks marsa kinni püüda, aga õnn oli pime. rändasin ekslikult liini teise tagumisesse otsa, hiiglaslikku lasnamäelaadsesse magalarajooni, kus laupäeva puhul laata peeti, aga mitte seda spetsiifilist, mida mina jahtisin.

kargasin kollasest väikebussist ümber tolle suuremasse sugulasesse ja tunnike hiljem sattusin silmitsi lennukite armeega. õhusõidukid paiknesid maal murul ning vaenulikkusest polnud juttugi: nende vahele olid üles seatud kõiksugu toitu, jooki ja muud meelelahutust pakkuvad putkad, millede juures sagisid kärbestena kobarais taamalt tillukesena paistvad inimesed. peo nimi “На дне”, kiievi esimene paanika-ja hüsteeriafestival, nõukogude ajale naeruga tagasivaatav nostalgiapalagan.

riigi lennumuuseum
kiiev, 21. märts 2015

Maailmaturnee alaku!

Lõpuks olen ometi Tallinna Lennujaamas, väravas number 7. Õues tibutab vihma, on juba terve päeva udutanud. Siiski pääsevad looduses lähenevast sügisest märku andvad pruun-kollane-punane-oranž nähtavale. Imelik on olla siin üksinda oma iseseisva elu alguses, vanemaid enam ei ole - nad on juba kodupoole tagasiteel - ja sõpru-tuttavaid veel ei ole… Ning ees seisab 21h lennusõitu pluss pea 14h bussisõitu ning veel mitu tundi üksinda oma kahe suure kohvriga miljonilinnas Buenos Aireses seiklemist. Nüüd tagasimõeldes oli mul eelmisel korral ikka väga kerge, ma polnud üksinda ning kõik oli minu jaoks ära korraldatud, mul tuli vaid kohale minna ja oma osa täita. Nüüd seevastu on aga igaüks ainult iseenda eest väljas, nagu päriselus olema peabki, või mis? 

Pagasiga läks õnneks. Pärast mitmeid ausalt öeldes piinarikkaid päevi pakkimist, asjade sorteerimist ja kappide koristamist muretsesin, kas kaasapakitud värki mitte liiga palju ei saanud. Peas keerlesid mitmed stsenaariumid sellest, kuidas check-in'is käsitakse 10kg asju vähemaks võtta ning mina seal käsi laiutamas, et ma ei saa, enam pole võimalik mitte kui midagi maha jätta! Õnneks seekord aga jäi lausa 300g varu :D Minu puhul on see tõesti ime, super!

Väike vahelepõige - enne lennujaama suundumist läksime perega veel lõunat söömas. Emme ja issi toitsid mul kõhu ikka korralikult täis. Käisime Tallinnas Ameerika restoranis Mack, mis on ikka väga lahe koht. Mõnus teemapärane sisustus ja toidud ka ülisuured. Olgu etteruttavalt öeldud, et sellest jätkus vabalt neljapäeva hommikuni.

Aga nüüd lennukiga sõitma. Tsauuu!

enne või varem

millalgi ikka oli parem

ja taas lõhnab magusalt rohi

ja millalgi ikka

on laulude kord

ronida meeltesügavusest välja

ükspäev taaskord

ehk lakkab

ööliblikate lend

ja pääsusilmad

oo need kaunid pääsusilmad

saavad lennuks taas valgust

kaks silma tiibadel

liitsilmad peas

vaatavad kaleidoskoopi

ja ikka näevad paremini

kui mu lihtsilmad eales

näha on osanud värve

nende silmades peegeldub

kevade õrn puudutus

värvidemäng

minust paistab vaid halli

sinirohelist

silmavett