lennuk

Üle ookeani.

TAM-ist ei teadnud me enne lendu põhimõtteliselt mitte kui midagi. Lennuk ise nägi väljast ja seest tegelikult vägagi korralik välja. Nagu kõikides pikamaa lennukites on kõigepealt esimene klass ja siis 3-4-3 istmekombinatsiooniga turistiklass. Lennukisse jõudes möirgasid seal juba kõik tänapäeva tuntuimad diskohitid, alustades David Guettaga ning lõpetades LMFAOga. Lahkelt naeratavad stjuuardid ja stjuuardessid jagasid kommi ning filmivalik oli üle mõistuse hea.

Pileti peal öeldi, et lennu pikkus on 12h, aga piloot teatas, et hoopis 11 tunniga jõuab kohale.. Egas midagi, lähme lendame! Õnneks minu kõrvaliste oli tühi, seega jäi natuke ruumi laiutamiseks. Lend ise möödus sujuvalt, jäin vist peaaegu kohe magama. Öösel aga läbisime mingit eriti tobedat ühuaukude tsooni Atlandi kohal ja lennuk raputas päris jubedalt kaks tundi järjest. Tagasitulles pean ma seal terminali vahetama, mul pole aimugi, kuidas seda teha, sest see tundus nii pisike.

Samuti oli Sao Paulo International lennujaamas kuskil 8 tasuta paroolita wifit, aga et ühte neist kasutada, oli vaja registreeruda, märkida oma email ja parool ning mingisugune müsteeriline kood boarding passilt, mida mul ei olnud. Passikontrollis pidin rivi kõrval seisma seniks kuni tädi kuhugi helistab. Ei tea, milleks see veel hea oli…

Lennuk oli pisike ja mugav. Teenindus väga naerusuine. Istusin ühe väga sümpaatse vanema daami ja ta keskealise tütre kõrval. Nad rääkisid ainult portugali keelt, aga saime vabalt suheldud, sest tegelikult on portugali keelt rääkivatel inimestel hispaania keelt pasju lihtsam mõista kui vastupidi… Igastahes sai tädikestelt ilma suurema vaevata pastakas laenatud ja kõik muud jutud räägitud. Kui stjuuard enne lendu ringi käis ja kõigile kommi pakkus, siis vanadaam noomis mind, et miks ma ainult ühe võtsin, peoga oleks pidanud haarama..

Üks tähelepanek – kõikidel brasiillannadel on alati küüned punaseks lakitud ja suu sama tooni huulepulgaga üle võõbatud. Kõik on väga hoolitsetud. Tundub, et vanusest hoolitama need kaks asja peavad olema. Silmale on muidugi lõõgastav, aga kas daamidele endile ka, selles kahtlen.

Lennukis oli ka näha, et teekond viib Ladina-Ameerikasse. Sülearvutid olid vanem mudel kui teistel lendudel, kaameratel väiksemad ekraanid, mp3 primitiivsemad jne. Samuti ei kuulanud keegi stjuuardessi käsku jääda oma kohtadele kinnitatud turvavööga istuma kuni lennuk on täielikult seisma jäänud. Vaevalt jõudsid rattad maad puudutada, kui enamus juba püsti hüppas ja oma käsipagasit otsima hakkas. Kedagi ei huvitanud, et kõlaritest korrati paar korda tungival toonil, et siiski tuleks maha istuda ja kotid hetkel veel sinnapaika jätta.

Jorge Newbery on selline mõnus ja pisike. Lennuk maandub, sõidab oma boksi ja oledki kohal. Mul oli natuke hirm. Mitte selle ees, et mina elusalt ja tervelt Pariisist Buenos Airesesse ei jõuaks, vaid pigem selle ees, et minu kaks kohvrit seda ei tee. Aga ei, asjatu kartus. Täitsa kiirelt olid juba lindi peal minu poole vuramas. Kuna Jorge Newbery lennujaam on suhteliselt Buenos Aireses, seega liiklus ta ümber on tihe. Taksosid peaaegu et ei ole. Selle eest on lennujaamas sees kaks firmat, mis pakuvad taksolaadset teenust.

Suur bussijaam, Retiro jäi 20 minuti sõidu kaugusele. Läbisime enamasti tööstuslikku linnaosa – suured laod mitmete Maerski konteineritega, tänavad kohati ilma asfaldita, uberikud… Retiros läks kõik üle ootuste lihtsalt. Sain väljaprinditud paberilehe pileti vastu vahetatud ja asusin bussi ootama. Õnneks käisid asjad täpselt kellaaja järgi, nii et kahene buss reaalselt ilmuski kell 2. Ime missugune, eksole?

Bussisõit möödus samuti rahulikult, vaheldumisi vaatasin aknast Buenos Airest ja tukkusin. Paari tunniga olime juba linnast väljas, seal läks ümbrus ühesuguseks – mõned majad, palju karja ja soist karjamaad. Liiklusest ärme parem räägi, see oli nagu alati, kergelt väga hullumeelne. Sõit kestis pea 15 tundi. Süüa anti hästi, istmed olid mugavad, ruumi jätkus, pikutada sai. Pidin kohale jõudma kell 4 öösel, kella 3 saadik oli ärevus juba nii suur, et magada enam ei saanud.

Selline oli õhtusöök bussis. Creme brülé ja dulce de leche. Pildilt on veel puudu karbike sooja toiduga.

Olin kokku leppinud Beleni ja ta ema Sandraga, et nad tulevad mulle ühele ringteele vastu, kus tavaliselt kõik kaugliini bussid stardiad ja peatuvad. Sama olin öelnud ka oma sõbrale Victorile. Tegelikkuses peatuvad aga Via Bariloche bussid hoopis paarsada meetrit eemal. Kui buss Cinco Saltosesse sisse keeras ja ma kolme kapuutsiga poissi peatuse juures seismas nägin, hakkas mul hirm. Ütlesin  bussijuhile, et siin ma küll maha minna ei taha, et nad paneksid mu selle ringtee juures maha, kus Belu ja Sandra mind juba ootavad. Võtsin kotid pagasiruumist välja, tõstsin need bussi sisse tagasi ja hakkasime uuesti sõitma. Kui bussi uksed kinni läksid ning Victor kapuutsi peast ja salli näo eest ära võttis, alles siis sain ma aru, et tegelikult need kolm poissi ei olnudki pätid, kes mind röövima tulid, vaid Victor oma kahe sõbraga. Kapuutsid ja sallid olid neil üll, sest õues oli päris külm. Ma olin päris vihane, sest pidin oma kaks rasket kohvrit käeotsas õigesse kohta minema. Siiski lõpp hea, kõik hea. Sõitsime autoga Belu juurde, käisin pesus, und polnud. Belu läks magama, mina jõin matet Lucianoga (Belu vanem vend), kes oli ujumistrenni ja tööle minemas. Seejärel ema Sandraga, kes töötab koolis õpetajana. Hiljem siiski tuli kerge uni peale ja viskasin pikali, et kuskil tund hiljem koos Beluga ärgata.

sai selgeks tol päeval: maidanil madistavad ja pröökavad vaid pensionärid, noored nuputavad natuke ja korraldavad trenditeadlikult tänavafestivale. 

riiklik lennumuuseum asub marsruuttakso 220 lõpp-peatuses. mul õnnestus laupäeva hommikul metrooga tundmatusse tõtanult üks marsa kinni püüda, aga õnn oli pime. rändasin ekslikult liini teise tagumisesse otsa, hiiglaslikku lasnamäelaadsesse magalarajooni, kus laupäeva puhul laata peeti, aga mitte seda spetsiifilist, mida mina jahtisin.

kargasin kollasest väikebussist ümber tolle suuremasse sugulasesse ja tunnike hiljem sattusin silmitsi lennukite armeega. õhusõidukid paiknesid maal murul ning vaenulikkusest polnud juttugi: nende vahele olid üles seatud kõiksugu toitu, jooki ja muud meelelahutust pakkuvad putkad, millede juures sagisid kärbestena kobarais taamalt tillukesena paistvad inimesed. peo nimi “На дне”, kiievi esimene paanika-ja hüsteeriafestival, nõukogude ajale naeruga tagasivaatav nostalgiapalagan.

riigi lennumuuseum
kiiev, 21. märts 2015

Maailmaturnee alaku!

Lõpuks olen ometi Tallinna Lennujaamas, väravas number 7. Õues tibutab vihma, on juba terve päeva udutanud. Siiski pääsevad looduses lähenevast sügisest märku andvad pruun-kollane-punane-oranž nähtavale. Imelik on olla siin üksinda oma iseseisva elu alguses, vanemaid enam ei ole - nad on juba kodupoole tagasiteel - ja sõpru-tuttavaid veel ei ole… Ning ees seisab 21h lennusõitu pluss pea 14h bussisõitu ning veel mitu tundi üksinda oma kahe suure kohvriga miljonilinnas Buenos Aireses seiklemist. Nüüd tagasimõeldes oli mul eelmisel korral ikka väga kerge, ma polnud üksinda ning kõik oli minu jaoks ära korraldatud, mul tuli vaid kohale minna ja oma osa täita. Nüüd seevastu on aga igaüks ainult iseenda eest väljas, nagu päriselus olema peabki, või mis? 

Pagasiga läks õnneks. Pärast mitmeid ausalt öeldes piinarikkaid päevi pakkimist, asjade sorteerimist ja kappide koristamist muretsesin, kas kaasapakitud värki mitte liiga palju ei saanud. Peas keerlesid mitmed stsenaariumid sellest, kuidas check-in'is käsitakse 10kg asju vähemaks võtta ning mina seal käsi laiutamas, et ma ei saa, enam pole võimalik mitte kui midagi maha jätta! Õnneks seekord aga jäi lausa 300g varu :D Minu puhul on see tõesti ime, super!

Väike vahelepõige - enne lennujaama suundumist läksime perega veel lõunat söömas. Emme ja issi toitsid mul kõhu ikka korralikult täis. Käisime Tallinnas Ameerika restoranis Mack, mis on ikka väga lahe koht. Mõnus teemapärane sisustus ja toidud ka ülisuured. Olgu etteruttavalt öeldud, et sellest jätkus vabalt neljapäeva hommikuni.

Aga nüüd lennukiga sõitma. Tsauuu!

üllatamise ABC

Mainin ette ära, et siit postitusest võite võib-olla leida mõned pildid, mille tegemise ajal ma isegi mitte kohal polnud. Ja ma loodan, et keegi ei pahanda. Sõbrad, te olete lihtslat nii imeilusad, et ma tahan teid kogu maailmaga jagada! :)

Kuidas teha head üllatust?                                                                      1. Ela välismaal                                                                                      2. Oota sobivat hetke                                                                             3. Osta pilet koju                                                                                     4. Ära räägi sellest kellelegi.

Kuskil aprilli lõpus kuulutas üks mu väga headest sõbrannadest facebooki grupivestluses, et ta peab sünnipäeva 9.mail. Selleks ajaks, kui küsimus jõudis selleni, et kas Andra ka osa võtab, olid mul juba lennupiletid valitud. Seda muidugi nemad teadma ei pidanud. Olen alati armastanud spontaansust.Nõnda ma rääkisingi oma neljapäevasest reisist koju vaid oma kolmele vanemale! 9. mai hommikul sõitsin ma rongiga Manchesteri. Mulle meeldib alati Inglismaa lennujaamades mängida seda mängu, et kes on eestlane - näost on kohe aru saada! Kell pool seitse õhtul maandus lennuk Tallinnas! Lennujaamas ootas mind mu paps, kelle ma olin suutnud ära moosida, et ta mind Viljandisse viiks, kus kõik mu sõbrad rõõmsalt Kärdi sünnipäeva pidasid, teadmata, et veel üks isik on liitumas.Viljandi Selveri parklas värisevate kätega valisin sõbra numbri, et uurida, kuidas sünnipäev möödub ja mis ilm Eestis on. Olles teada saanud nende tolle hetke asukoha, olin ma valmis peolistega liituma. Sõbrad armsad mängisid tollel hetkel korvpalli. Kui üks neist mängu keskel avastas, et üle muruplatsi on nende poole jalutamas üks tuttav punapea, siis jäi kõik stoppkaadrisse. Mu sõbrad seisid liikumatult keset korvpalli platsi, vaatasid otsa mulle ja siis üksteisele ja pall lihtsalt põrkas äraunustatult nende vahel. See pilt jääb mulle eluks ajaks meelde! Mis edasi sai, seda võite näha piltidelt:

Järgmine päev otsustasin ma veel üht oma head sõbrannat üllatada. Ma arvan endiselt, et see oli mu reisi jooksul kõige halvem idee. Kui ma ta majja jõudsin, oli kell kaksteist, kuid kuna tegemist oli pühapäevaga, siis Mari-Liis veel magas. Ta ema juhatas mind ilusti tema tuppa, kus ta, nagu iga printsess, mõnusalt oma teki all põõnas. Kui ta silmad lahti tegi, siis esimese hetkega ei saanud ta vist midagi aru, aga järgmisel hetkel oli ta juba istuli ja ta näos oli kõige kohkunum ilme, mida ma eales näinud olen! Nagu ka mu teised sõbrad juba eelmisel päeval, oli ka tema tummaks löödud. Sa ju ometi ei oota, et su sõbranna, kes elab Suurbritannias, ühel pühapäevahommikul lihtsalt su magamistuppa jalutab. Umbes kümme sekundit olin ma täiesti veendunud, et ma olen ehmatanud seda tüdrukut nii palju, et ta ei hakka enam kunagi rääkima. Kui ma oleks teda filminud, oleks ta ilmselt juba internetis tõeline sensatsioon. Õnneks siiski nende kümne sekundi möödudes sai Mari taas oma kõnevõime tagasi ja minu poole lendas sada küsimus laadis: kuidas? miks? Peale seda sõime koos mõnusa hommikusöögi ja mina otsustasin, et seda neiut ei üllata ma enam mitte kunagi!

 Aga tegu polnud ometi tavalise pühapäevaga! Mul õnnestus oma Eestis käiguga lüüa kaks kärbest ühe hoobiga, sest tegu oli ju emadepäevaga! Peale Mari-Liisi üllatamist otsustasin ma ümber, et ma ei taha enam kedagi üllatada. Kui tema juba sellise šoki sai, siis mida pidid tegema mu vanaema ja vanaisa, kes pahaaimamatult mu vanematega tol hetkel grilli tegid. Õnneks on nad vist elus palju rohkem läbi elanud, kui Mari (Jah, ma ei jäta sind kunagi selle teemaga rahule :D ) või võib-olla mu ema võttis siiski mind kuulda ja hoiatas neid ette, sest nad võtsid mu kojuilmumist väga rahulikult! Ema oli mul küll toiduvaaritamisega veidi liiale läinud, sest peale grilli ja ahjukartulite oli ta ka valmis küpsetanud terve kana! Milline tervitus! :) Pean veel mainima, et mu emal on minuga vist mingi telepaatiline side, sest kui ma suurest väsimusest võrkkiike magama jäin ja üks hetk tundsin, et jahe hakkab, pani mu ema mulle teki peale! Nii armas! :)

Minu ema, kelle üle ma olen nii uhke! Ma ei tahakski olla mitte ühtegi teist moodi, kui ma praegu olen. Võib-olla tulevikus vaid veidike rohkem välimuselt tema moodi minna..

Ja mu kullakallis vanaema, kes on minuga koos elades pidanud kannatama seda, et ta kunagi ei tea, kus ma olen ja kunas ma jälle tagasi tulen, sest mul on mu sada tegemist!

Ja mu väiksed vennad, kes on vist päris uhked oma uute riiete üle! :) Jah, kui kellelegi jäi silma tagaplaanil ilutsev loss ja batuut, siis võite minuga suvel maale möllama küll tulla! (Tegelikult tundub olevat sobiv hetk, et reklaami teha. Tagaplaanil olev vinge loss on mu kasuisa tehtud ja ta teeb päris vingeid täispuidust nukumaju ja poiste autoparklaid. Kellelgi huvi on, siis vajutage SIIA)

Kuna mu aeg Eestis oli väga piiratud, siis üritasin ma sellesse külaskäiku  mahutada nii palju tegevusi, kui võimalik. Esmaspäeval suutsin ma kokku saada oma maavanaemaga, kes päris emadepäeval jäi nägemata. Veel külastasin ma oma lemmik kohvikut Ateljee, kus sai poolteist tunnikest veel oma sõpradega aega veeta ja teed juua. Samal päeval jõudsin veel Tallinnasse ka, et veel nägemata sõpradega üks mõnus India pärane õhtusöök süüa ning siis sõprade korteris pärast poole ööni lauamängu mängida! 

Üritasime Bertaga vanalinnas hurmavad olla!

Minu sõbrad on mu teine pere ja ma armastan neid piiritult. Ja siin kohal oleks sobiv teid taas tänada, et te mul olemas olete! :) (No vaadake, kui ilusad nad on !!!!)

Paid kõigile.

Muide, minul on inimeste üllatamisest nüüd küll kõrini. Aga miks mitte üllatada kedagi erilist? Mõelge selle peale! ;)