korrak

Tõnu Õnnepalu on kirjutanud, et ta ei usu enam progressi. Või kui, siis õige väikest, mida inimene ei taju. “Sest meile tajuvas ajas: kõik, mis läheb paremaks, läheb veel rohkem halvemaks. Inimene on võimeline paremat ainult tahtma. Aga selle paremaga elada… Kohe hakkab igav.” (Õnnpalu 2015: 24) Inimene tüdineb ja tulemus on see, et ta tahab midagi muud – mida veel paremat… Suvel tüütab soojus, kuid rõõmu toob hoopis sügistorm. “Nii tüütab ka rahu ja täis kõht, sõda ja nälg teevad rõõmu. Alguses, korraks. Ja pärast on juba hilja. Seda, mis oli, tagasi ei saa. Seda suve ei tule enam kunagi. Aga tuleb uus, neile, kes elavad.” (Samas: 24)

***

Et kohale jõuda, on vaja istuda. Ringi liikudes teeme me liiga palju müra. Ringi liikudes ei kuule ennast ega midagi. Päike vajub aeglaselt pehmusesse, kuhugi sinna tuletorni taha merre. Nüüd on juba aega. Vaikselt hakkab tekkima aega.

***

Õnnepalu T. 2015. Lõpetuse ingel.

image
Nädalavahetus

Laupäev- koos Laura ja Laura emaga käisime järve Thun juures. Jalutasime mööda kallast ja tagasi sõitsime praamiga. Järve pealt maa on teistsugune.
Pühapäev- sõitsime mööda Thunist ja teisest järvest samuti. Läksime suurimasse vabaõhumuseumisse Šveitsis koos Jürg, Christina, Lorenz, beebi ja Michel. Pärast vabaõhumuseumit läksime vaatama üht koske, mis oli lähedal. Tagasi tulles jäin autos korraks magama. Majas sõime õhtust ja siis vaikselt magama.

Week 4

Põliselanikud hakkavad mind vaikselt omaks võtma.

Õues on kogu aeg ~30C ja niiske (öösel palju jahedamaks ei lähe), vihma enam ei saja. Üleeile läks meil korra apartmendis elekter ära ja air conditioner lülitus välja, peale 5min oli selline tunne, et elada pole enam kaua jäänud.

Eile olime ühele castingule hiljaks jäämas ja meil oli umbes 10min aega, et ühest Tokyo otsast teise jõuda. Meie autojuht (Minako) ei ole väga rahuliku loomuga. Autos oli 7 tüdrukut, kellelgi ei olnud turvavööd peal. Selle peale, kui keegi üle tee tahtis minna, hüüdis ta lihtsalt “OOOHH you wanna die??!” ja kiirendas neist mööda. Kui meil oli ainult 5min jäänud, sõitsid meie ees, keset teed, paar jalgratturit, Minako hüüdis “Someone shoot them!! Now!!” ja korraks mõtlesime, kas peaks talle meenutama, et me ei ole GTA’s…

Igatahes peale castinguid läksime Dominikaga (poolakas) metroo kaudu burritosid sööma ja metroos oleku ajal suutsin ma kogemata ühele mehele otsa kõndida, kes tegi kohe näo, nagu ta oleks kuuli saanud ja viskas peaaegu põrandale pikali.. Kuna olime Dominika ja teiste apartmendi lähedal, siis otsustasime sinna jääda ja hiljem ühte klubisse (lex) minna.

Põhimõtteliselt lexis käivad kõik modellid, iga korra eest makstakse 2000yen (mingi 15euri) ja megatihti on seal mingeid kuulsusi, näiteks eile oli just Foo Fightersi trummar, Taylor. Seal on käinud veel Kesha, Miranda Kerr, Magic!, Adam Lambert, Paris Hilton, võikski loetlema jääda… 

Tegelikult enamus modellid käivad seal lihtsalt sellepärast, et me ei pea millegi eest maksma, me saame köögist ise süüa võtta (või tasuta tellida) ja me saame seal käimise eest raha. Peale selle meile korraldatakse nende poolt igast üritusi, nt pool partyd ja tripid, mis on ka kõik meie eest makstud.

Niisiis tantsisime ja rääkisime juttu, väga lõbus oli ja järsku toodi kusagilt välja suur puuviljavaagen säraküünaldega, tehti pilti ja kõik soovisid mulle õnne. Ma ei teadnud pooli neid inimesi, aga väga armas oli haha. Siis tuli välja, et selle oli ostnud minu jaoks mingi suvaline mees meie juurest, kellega ma kordagi rääkinud ei olnud… Õhtu jooksul jäi inimesi vähemaks ja järsku astusid uksest sisse need samad mehed, kellest ühele ma metroojaamas otsa olin kõndinud (reaalselt, kui suur on võimalus, et me Tokyos 2x samasse kohta sattusime??) Pluss, ühel nendest meestest oli minuga samal päeval sünnipäev…… ??!!

Täna olid jälle castingud nagu alati ja päeval toodi mulle lillekulleriga õelt saadetud lilled agentuuri:)

Muidu läheb hästi, nüüd olen ka päris mitu tööd saanud ja Eestisse enam väga ei kipu, kuna nii palju on veel nägemata-tegemata.

Kuna kogu aeg on nii palju teha, siis üritan siia kirjutada nii tihti, kui saan:)

Aasta

Üks aasta on väga pikk aeg, kuid mitte nii pikk, et suudaks unustada. Täna, täpselt aasta tagasi pidin kokku puutuma millegi sellisega, mida ma polnud kunagi varem kogenud - sain teate sõbra surmast. Mul on kõik tunded meeles ja pildid silme ees.
 Ma olen üsna kindel, et aasta jooksul polnud päevagi, kui ma poleks korraks sellele tragöödiale mõelnud. Samas võin öelda, et see muutis mu elu. Olen õppinud elu väärtustama ning surma võtma siiski kui loomulikku elu osa. Kuigi raske on leppida, et üks elujõuline ning hakkaja noormees pidi liialt vara lahkuma, ta oleks võinud veel nii palju teha… Siis eluga tuleb edasi minna ning temale tuleb anda vaba tee minna. 

Carried to heaven on Angel´s wings


plot twist: armastus, mees!

Olles toibumas viimase kuu aja sündmustest, otsustasin seekord natuke päevakajalisema blogipostituse kasuks.

Kuu aega on möödunud linnulennul ning selle aja jooksul olen ma Eestimaa (ning natuke ka Läti) peal ringi sõitnud natuke üle 3400km. Ma olen kuu aja jooksul käinud mitmetel festivalidel, avastanud Eestimaa võlusid, veetnud aega kõige armsamatega, pidutsenud ja mis kõige suurem - saanud sisse ülikooli.

Pärast gümnaasiumi läksid enamus mu sõpru uuesti kooli. Mõni läks välismaale, mõni jäi koju, aga umbes 80% mu tuttavatest õppis kuskil edasi. Mul sellist plaani polnud. Ma tahtsin maailma avastada ja reisida ja korraks puhata koolist. Ühest aastast sai aga kaks ning talvel-kevadel hakkasin ma tundma sotsiaalset survestust minna kooli. Võib-olla oli asi selles, et ma veetsin Tartus oma õppivate sõprade seas rohkem aega kui omas kodus, võib-olla oli asi selles, et ma olin lihtsalt väsinud pidevast töötamisest, võib-olla on lihtsalt keskkonna vahetust tarvis, võib-olla on kõik kokku. Andsin siis avalduse Tartu Ülikooli humanitaar- ja sotsiaalpedagoogika erialale ning jäin sõrmed ristis ootama, et mu eksamitulemustest piisaks, et ma katsetele pääseks. Piisas. Katseteks ainult ei osanud õppida. Ja kui ma nüüd päris ausalt kõik ära räägin, siis ma ei õppinudki katseteks. Paanika tuli peale, kui ma üritasin jadade valemeid meelde tuletada. Paanika tuli peale ka siis, kui mõned tunnid enne katseid küsis Erki, et kas sul ikka joonlaud ja harilik pliiats on kaasas, sest teate mis? Mul polnud neid. Sirklitest ja mallidest rääkimata. Nutt oli kurgus ja käed värisesid, hing veidi ka. Aga otsustasin, et ma lähen sinna täpselt sellisena nagu ma olen. Mitte, et mul oleks mingit muud võimalust olnud, aga täpselt selliste teadmistega, mis mul olid, ma uksest sisse ka astusin. Selgus, et vaja oli ainult ID-kaarti ja pastakat, kõik ülejäänu oli üleliigne. Punktisummaga jäin ka kokkuvõttes rahule - sain 83punkti sajast ning positsioon pingereas lõpuks kuues. 
Rohkem nagu ei oskagi nüüd öelda kui seda, et sügisest näeme Tartus!

Kui ma lõpetasin töö Teletornis oli mul üsna kindel plaan suveks - teha natuke laagritööd ja nautida elu. Nagu öeldakse, siis life happens when you’re making plans ning minu laager jäi pidamata. Tallinnas nagu ka ei viitsinud vedeleda. Mida siis teha oma suvega, kui raha on kontol umbes 25euri järgmiseks kaheks nädalaks, aga tahaks nagu hästi palju korda saata? Mina hakkasin hääletama. Pärnus, Tartus, Viljandis, Türil, Laimjalas, Kuresaares, Mustjalas, igal pool on ära käidud. Ja tegelikult saatsin ma ka päris palju korda. Kõigest rääkima ei hakka, midagi las jääda igavikku, aga kogu selle rändamise jooksul õppisin ma kõige rohkem tundma ennast. Õppisin (ja siiani õpin) tundma ennast, kohanema erinevate olukordadega, arvestama teiste inimestega ja mis kõige tähtsam - olema tänulik selle üle, mis mul on. Ma panin tähele, et kui sa kõigile kuulutad, et sa oled õnnelik ja tänulik oma elu üle, oma sõprade või kasvõi päikese ja looduse ja lihtsalt peavarju üle, siis inimesed hakkavad sulle natuke viltu vaatama. Ja mingis mõttes on see täiesti loogiline, endal tekiks ka mingi kadedus või skeptilisus teise inimese õnne ja rõõmu üle. Kuidas on võimalik kogu aeg nii õnnelik olla? Kuidas on võimalik kogu aeg kõigest rõõmu tunda? Isegi näiliselt ebameeldivatest asjadest ja olukordadest? Tekib ju nagu tunne, et too happy-go-lucky oleks pigem nagu pilves või täiesti segane. Et täie aru juures olev inimene ei suuda või ei ole lihtsalt nii õnnelik kogu aeg. 
Las ma siis purustan selle mulli. Võin ausalt ära öelda kohe, et ka minul on sadamiljonit deemonit, kes iga päev mind natuke närivad ja tuju langetavad, aga millest ma olen aru saanud, on see, et kui ma neid deemoneid alatasa negatiivsusega toidan, siis nad ei kao mitte kuhugi. Pigem just kasvavad suuremaks ja tugevamaks kuni neelavad mu täiesti alla. Ravimina otsustasin olla tänulik kõige selle üle, mis mul on. Mul on imeilusad sõbrad, rohkelt võimalusi reisimiseks ja maailma nägemiseks, mul on suvi ja puhkus, mul on kvaliteetaeg raamatute seltsis, korralik käimla, lahe õu, mul on terve maailm! See võib tunduda sellise armunud inimese jutuna, aga tõttöelda ma olengi armunud. Armunud elusse ja selle ilusse. Kui sa natuke otsid, siis sa ka enamasti selle leiad. Tuleb lihtsalt natuke osata vaadata ja õppida hindama ka kõige pisemaid tegusid ning olukordi. 

Armastus, mees! Jõudsin eile koju Positivuselt ning nagu arvata võib, ma jäin sellega väga rahule. Kui eelnevad aastad on mul Positivus pigem triatloni meenutanud ((klaasi) tõstmine, orienteerumine ja mälumäng), siis see aasta tegin pisut vaiksema. Aga samas mitte üldse vaiksema. Mingil hetkel tajusin ära selle “oh, see on hea vaib” tunde ning alkohol tundus üleliigne. Pühapäeval, trotsides telkla-naabrite “EI JOO VETT” või “EI SÖÖ SEDA ALKOHOLIVABA VIRSIKUT” lauseid, seadsime suuna festivalialale kus, ilmselt ka tänu suurepärasele ilmale, ma pole ilmselt mitte kunagi enne nii palju tantsu vihtunud. Käid ringi, nägu peeretab peas, puusad nõksuvad ja vahid õnnelikke inimesi. Ja siis ma mõtlesin, et armastus, mees. Sa lihtsalt korra lülitad end välja sotsiaalvõrgustikust, hindad inimesi, kes on su ümber nüüd ja praegu ja naudid muusikat, ilma, kogu seda TUNNET. Naudid seda, et sa näed, kuidas teised inimesed elu naudivad ja mingil hetkel kõige selle teadvustamisest saad sa ka ise tohutu katarsise osaliseks. Näpud surisevad ja lihtsalt tahaks rohkem naeratada, aga füüsiliselt pole võimalik. Sellised hetked peab endale salvestama kuhugi mälestustepanka ning kui tuleb jälle mõni deemon varbast närima, siis tegema selle panga lahti ja laskma tuppa natuke päikest. 

Ma ilmselt sõuan kuhugi endale teadmatus suunas hetkel, aga armastus, mees. See on igal pool. See on päikeses, see on vihmas, see on vikerkaares, mis tekib nende kahe koosluses. See on sõprades, see on tantsimises, see on koosolemises, see on liikumises. See on hetkes, see on emotsioonides, see on lootuses ja ootuses, hoolimises ja natuke ka hirmus. Kui sa vaid õpid väärtustama ja olema tänulik selle üle, mis sul on ja isegi selle üle, mida sul pole, siis see on kõiges. See on elus.

Elu on ilus & ilu on elus

sihitu

uitan mööda juulisopaseid tänavaid
puitmajade elanike valvsate pilkude all
olen hindamiseks turul
vihmas udus eksinud
ja näljane

mõni üksinda kahekesi olemine
või meeltesegaduses korraks
suhteks mõeldud viga
põgus, kuid siiski helge
helge, kuid siiski tühi

(oh väike prints, igatsed pimedana kaugeid planeete)

uitan mööda juulisopaseid tänavaid
olen ikka veel maailmarändur
ainult sina oled kodu
uks lukus
tuled kustus
jood pimedas köögis veini
ning loodad
et mardisandid täna
sinu ukse taga ei laula