eesti!!!!!!!

lady-sisu asked:

Hey! I'm really interested in your nation, and I'm doing a presentation about the Singing Revolution at school. I was wondering if you have any good websites/information that you could give me? That would be really appreciated!

It all started in 1985 when Gorbatchev introduced glastnost (openess) and perestroika (restructuring). It was his first mistake that lead to his downfall.

1987

In 1987 Moscow introduced plans to start mining phosphorus in Virumaa (grey areas on the picture is where phosphorus sources are located)

Estonian’s didn’t really like that as that would have meant even more foreign workers and Estonians were already slowly becoming minority (in 1980′s Estonians made up barely 61% of population). Other reason was that mining would have done huge damage to Virumaa’s nature.

It sparked massive protests and it is considered the spark that started revolution in Estonia. Soviet authorities had to abandon the mining plans by September since people were so against it. 

On 23rd August first protest against Molotov-Ribbentrop Pact was held. (Known as Hirvepargi Meeting in Estonia).

1988

On 14th May Five Patriotic Songs were performed in Tartu Pop Music Festival and Estonian flag was brought out for the first time, however it was placed as all colours on 3 flags.

In June, after the Old Town Days were over, the authorities told people to leave (they performed the Five Patriotic Songs again) but the crowd moved to the Song Festival Grounds  - hence the name Night Songfestivals. People sang through the night, performing national songs that were forbidden by authorities.

There Estonian flag was properly brought out for the first time. It was done by a lone man on a motorcycle, but after him “the flags popped out from crowd like mushrooms after rain” as witnesses have later told. The lone biker got a tribute in 2008, at the Jubilee Night Songfestival.

https://www.youtube.com/watch?v=1SZcABCytAg (starting from 1:28)

On September 11, “Song of Estonia” was held at Song Festival Grounds. There gathered 300 000 Estonians (or 1/3 of all Estonians in the world). Heinz Valk coined his now famous “Ükskord me võidame nii kui nii!” (”One day we shall win, no matter what!”) there. It was the first time full independence was demanded by our public leaders.

On 16 November, the legislative body of Estonia issued the Estonian Sovereignty Declaration. It meant Estonian laws are superiour to those of Soviet Union’s. Basically autonomy was declared.

On 7th December Estonian is declared to be the state language of Estonian Soviet Socialist Republic.

1989

On 24th of February, people could start to register themselves as Estonian citizens (as de jure Republic of Estonia existed).

On 23rd August 2 million Estonians, Latvians and Lithuanians linked hands to form 600 km long human chain to demand freedom. It was one of the first protests Western Media recognised and reported.

1991

On August 20th, Soviet Troops try to storm Estonian TV tower, the only connection with outside world, due military coup. People went to protect TV tower from tanks with no weapons whatsoever.

August 20th 23.03 The Estonian Supreme Soviet along with Congress declared restoration of Republic of Estonia.

August 22nd Iceland becomes first country in the world to recognise Republic of Estonia.

Somewhere around August, September - Lenin’s statue is removed from Lenin Square (renamed Iceland Square to show Estonians gratitude to Iceland for recognising us first.)  


1994 - The Russian army leaves Estonia. World War II (and Soviet Occupation) comes to an end for Estonians

flickr

Nõmmeveski, Estonia, 2015 by Philip Solovjov
Via Flickr:
Hasselblad 501cm, Carl Zeiss Planar T* 2.8/80, Kodak Portra 160

TRAVEL DIARY #2 | Vibes

Fakkyeah! Ma olen terveks saanud. Tugev immuunsussüsteem rokib täiega.

Olen juba viimased paar päeva mugavalt kõhuli voodis lamanud ja ikka ketranud ja ketranud Filipiinide pilte, ilma, et need kunagi otsa saaksid. Täna said. 572 pilti, mis olid kõige hingelähedasemad, on nüüd pandud turvaliselt eraldi kausta, salvestatud mällu, mitu korda üle vaadatud ja arhiveeritud välisele kõvakettale. Ajastu eripärad.

Nüüdseks olen nädal aega Eestis olnud ja see pani mu kivist südame igatsema Filipiini loodust ja inimesi. Ka kõige kõvem süda muutub seal vahukommiks, sest kõik inimesed on nii vastutulelikud, et seda polegi võimalik sõnadesse väga täpselt panna. Nad lihtsalt on ülemõistuse teistsugused loomad kui eestlased.

Filipiinodel võib olla mootorratas, mille mootor on ammu ära surnud ja matused ka ära peetud, võtavad nad ikka oma ratta peale 4 turisti ja kaks 20 kilost pagasit. “võimatut” pole olemas. KÕIK ON V Õ I M A L I K. Asi pole isegi selles, et nad hirmasasti tahaksid sinult seda turistiraha, vaid nad tõesti tahavad AIDATA. TEGELEDA. NUPUTADA VÄLJA VÕIMALUS, KUIDAS SAAKS ASJAD TOIMIMA PANNA. Mulle nii hullult meeldib see.

Eestis kui tahad kelleltki abi küsida, siis jälgid hoolikalt umbes 10-15 möödaminejat ja siis üritad nende nägudest välja lugeda, kelle silmades on see väike sära, millest võib välja lugeda, et see inimene sinust tuimalt mööda ei kõnni või “sorri, mul pole aega”.

Eestis on tuhat teist asja, mis on parem kui Filipiinidel, aga inimeste abivalmidus üks nendest pole. Tahangi rääkida oma mega positiivsest kogemusest välisriigis, selle jutu mõte pole Eestit maha teha x)

Niisiis võid Filipiinidel kasvõi tänavanurgas magava inimese üles ajada ja ta pakub sulle kuskilt riiuli tagant banaane ja suunab sind lähima apteegini, kus sa saad oma vajalikud ravimid kätte ning kui vaja, siis ta võib sind oma motikaga 2 sendi eest ära visata. 

Juba teisel päeval hakkas mulle kohale jõudma, kui toredad on filipiinod. Pärast väsitavat päevast ekskursiooni, mis toimus pisikese ja väga toreda grupiga, istusime Erikuga poe ette puidust pingile ning ootasime teiste järelt, kes tahtsid poest süüa osta (k.a bussijuht).

Kui sa tuled Filipiinidele, siis sa pead arvestama, et ootamine on tavaline. Filipiinod ei hooli ajast. Kõik kulgevad nii kuidas mugav. Ma arvan, et see ongi üks põhjustest, miks inimesed nii care-free ja vabad on. Mitte ükski LENNUK ega suur LAEV ei käinud ajakava järgi. Kõik lennud hilinesid umbes pool tundi kui tund aega. Bussid käivad vabakava järgi. Kui kellelgi on vaja peatust, siis see tehakse. Eestis võid lõhkeva põiega bussis veel 20 minutit loksuda (kes veel mäletab neid aegu, kui bussis polnud vetsusid ja keelduti peatusi tegemast), aga filipiinidel tehakse üheotsa pileti ajal vähemalt 6 peatust, et võtta bussile eralennukiga saabunud kuked (kukekakluseks), ära eksinud seljakotimatkajatest pere, väike filipiinomees oma pisikese pojaga ja soovi korral ka üks lehm. Pole probleemi! Üks hetk olid bussis kõik kohad täis ning tegime peatuse, et võtta veel 3 inimest peale. Järsku, ei kusagilt, ilmusid lisaistmed ja meid oli bussis +3. 

Sa pead ennast vabaks laskma ja lihtsalt mitte hoolima kellast. Chill!

Meie kõrvale istus giid, kes oli Palawani saare põliselanik ja küsis meilt, kuidas meil on olla, kas me oleme väsinud. Seejärel ta hakkas rääkima, kui väga talle maitsevad ühe valge linnu munad, kus on see väike loode sisse jäetud. Filipiinode local food- no mis sa teed. Ta ei tundnud ennast sugugi mitte solvatuna, kui me Erikuga ütlesime, et me sellist asja ei sööks. x) Samuti polnud tal probleemi selgitada meile, kuidas sõidavad kohalikud bussid ühe saare otsast teise (Puerto Princessast El Nidosse). 

Kui me läksime El Nido koskesid vaatama, siis üks mees, kes meid sinna vihmametsa sisse juhatas, ei teadnudki täpselt, kuhu minema peab. Ta otsis lihtsalt ühe suvalise local tüübi, kes tundus lahe ja palus tal juhatada meid koskedeni. Sellel mehel polnud mingit probleemi kõndida turistidega 20 minutit metsa sisse, et näidata, kus kosed asuvad. Samuti oodata meid ära, kuni me seal ujusime jne ja kõndida tagasi. Nii faking lahe lihtsalt. Tal oli eriti armas ühe silmaga koer ka, kellele me kõik lõunasöögi jäägid viskasime. 

Teisele saarele saabudes saime sõbraks oma hotelli turvamehega, kes aitas meid igast hädast välja. Kõik küsimused, mis meil tekkisid, oli tema kohe juures vastamas. Esimene tüüp, kes mulle tundus natuke liiga pealetükkivana, aga siiski ta tahtis ainult aidata. Tänu temale kohtusime Michaeliga, kes veetis meiega pool päeva mööda Boholi saart ringi reisides ja näidates meile kõige lahedamaid kohti, mida tahtsime külastada. Michael kandis suurt kollast Spongebobi t-särki.

Ühes meie hotellitoas polnud külmikuid, mistõttu olime väga kurvad, sest meil olid imeilusad rõdud mägedele vaatega, kus oleks väga mõnus õhtuti istuda ja juua enda jooke + süüa puuvilju. Kuna filipiinidel on temperatuur ööläbi 30 kraadi, siis pole võimalik oma puuvilju/jooke lihtsalt toas hoida, vaid hea oleks need külmkappi panna. Ma TEADSIN, et mul pole mõtet minna receptionisse külmkappi minna küsima :D. Ma ei tea miks, aga mulle vist oli juba kohale jõudnud filipiinode heatahtlikus ja mõtlesin siiski, et midagi võiks ette võtta.

Läksin alla küsima, et äkki te saaksite meie asjad panna kuskile kööki külmkappi ja nende jaoks see ei tulnud isegi üllatusena. Panid ilusti asjad kilekotti, kirjutasid sinna toanumbri peale ja 3 päeva järjest saime kasutada köögi külmkappi. Nii armas neist. 

Suurlinnas taksoga sõites võttis meid peale üks mega muhe vanamees, kes viskas terve tee nalja ja tema inglise keel on väga hea, sest ta oli suunatud sõjaväega ameerikasse teenima. Kui Erik küsis talt, “how do filipinos say hello?” siis see tüüp pani talle ära ja ütles “hello” :D. Tal oli nii palju häid jutte, et oleksime võinud niisama 2 tundi linnavahel keerutada ja kuulata, mis tal öelda on.

FIlipiinidel on AINULT 2% rahvastikust töötud, täiesti uskumatu onju. Küll aga võib vastuväiteks öelda, et keskmine sissetulek on alla 2 dollari päevas. Selle eest saab taeva all magada ja hommikuks ning õhtuks süüa kausitäie riisi. Riided saab ka selga, aga that’s it. 

Kõik inimesed töötavad seal. Isegi “tänaval” elavad inimesed müüvad asju, mis nad on toidupoest ostnud ja panevad neile kallima hinna otsa. Kui käisime pisikeses Costa kohvipoes, siis kokku oli tööl ÜHEKSA, ma kordan, ÜHEKSA inimest leti taga. Seetõttu ongi kõigi palk väga väike ja töötuse protsent väga madal. 

Lõpetuseks üks lugu sellest, kuidas käisime Boholil koskedes ujumas ja seal oli üks kohalik, kes oli meid nõus viima aladele, kuhu ise ligi ei pääse. St pärast maavärinat on see kosk kahjustada saanud ja paljud kohad on muutunud ligipääsmatuks. Seal oli veel nii palju hulljulgeid tüüpe, kes hüppasid 10-15 m kõrguselt metsatukalt vette, kuigi pärast maavärinat on suured kivid kukkunud põhja, mis võivad olla väga eluohtlikud. See sama tüüp tegi ühekordse kaameraga minust ja Erikust pilti ja vaatamata keelebarjäärile saime mõnusalt juttu ajada. 

Igal juhul suutsid Filipiini inimesed mind väga postiivselt üllatada ja ma soovitaksin kõigil sinna reisida enne kui see muutub täielikuks turistiauguks. 

L.

good vibes

flickr

Untitled by Päär Keedus

Pentax ME Super Sigma 28mm f/2.8 Mini-Wide II 28mm f/11 1/125 Kodak Ektar 100