Pradoksaalne paranoia

Olemas ei ole vaid üht ja ainsat teed,
Tahad või ei taha - nüüd kõnni üle vee.
Okkad sellel teel su hinge kriibivad.
Tormised veed su südant räsivad.

Tuleviku tume loor sind hirmutab,
Hämar suitsuvine see võimust võtab taas.
Kaelas justkui pael, ei oska elada.
Piinab miski vaev, no laske hingata.

Kardad seda ilu sa kõike puutuda.
Lendaks linnutiivul ju ära, kui vaid saaks.
Annaks ära vaevad, kergem saab me lend.
Armastatud sõber, mu hinge verevend.

*

Ja me lendleme taevas ja maal,
Meie hinged nõnda vabad hingama.
See on kodu,
Me tiivad juhivad meid.
Oled endaks saand.

*

Lausu ainult tõde ja anna veretilk.
Kui kõnnid valel rajal, siis peatu silmapilk.
Torni tippu üles on üpris pikk see maa.
Hingepiin on veres - sa jõuad, jah sa saad.

Koorem enda õlult sa maha raputa.
Ainult selgel merel ei seila purjekad.
Südamel on janu ja värisevad käed.
Viimaks oled kohal ja seisad enda ees.

Text
Photo
Quote
Link
Chat
Audio
Video