muusikat

Mida teha (Tartus) 24. aprillil.

1. Külastada armeenia restorani.

2. Rääkida mõne armeenlasega.

3. Laenutuda ramaatukogust mõni armeenia kirjaniku teos/kuulata armeenia muusikat/vaadata armeenia tantsu/õppida mõni armeeniakeelne sõna/uurida armeenia kunsti.

4. Külastada Armeenia ja Eesti rahva sõpruse monumenti.

5. Teha reisiplaanid Armeeniasse.

24.04.2015 kell 14.00-16.00 Tartu linn, Vabaduse puiestee, Emajõe kaldal asuva Armeenia ja Eesti rahva sõpruse monumendi juures. Avalik koosolek. Mäletada ja mälestada inimvastaste kuritegude kaitsetuid ohvreid, viia inimesteni teave, milles seisneb Armeenia genotsiidi küsimus ning kas ta on ainult armeenlaste või kogu inimkonna probleem. Osalejad liiguvad rongkäiguga Raekoja platsilt monumendi juurde.

Rafik Grigorjan, tel. 53420476

Mis koolides te õppinud olete?

Ma olen sünnilt pärnakas ja õppisin Pärnu 4. Keskkoolis ja eesti filoloogiat Tartu Ülikoolis.

Kas teil hobisid oli?

Ma käisin muusikaklassis. Tegelesin palju muusikaga üldiselt, aga lapsest peale meeldis mulle väga ka lugeda. Nooremana laulsin erinevates vokaalansamblites. See peaks enam-vähem kõik olema.

Miks valisite kirjanduse asemel muusika?

Muusikat sai nii palju tehtud, et see hakkas ära tüütama ja lõpuks kasutasin välistamismeetodit, ehk siis jätsin kõrvale kõik ained, mis minu jaoks ei sobinud ja lõpuks otsustasin eesti keele kasuks.

Mis oli teie lemmik- ja mis oli teie vihatuim aine?

Kirjandus oli mu lemmikaine ning kõige jubedam aine minu jaoks oli füüsika. Ma ei saanud sellest tuhkagi aru. Seal aines pidin tuupima ning see oli minu jaoks ületamatult raske.

Mis hinded olid teil gümnaasiumis?

Mul olid neljad-viied. Keskmine hinne, kui nüüd õigesti mäletan, oli 4,7. Füüsika sain aga läbi suure tuupimise viie. Ma ei tahtnud teha sellest ankrut enda tuleviku jaoks ja siis õppisin seda rohkelt.

Kuidas jõudsite kirjandusõpetaja elutööle?

Kui ma ülikooli lõpetasin, siis mul polnud õrna aimugi, et minust õpetaja saab. Ma olin raudkindel, et minust ei saa õpetajat, see oli minu jaoks täiesti välistatud. Arvasin, et minust saab keegi kuskil ajakirja toimetuses. Aga siis juhuslikult oli vaba 20. Keskkoolis eesti keele õpetaja ametikoht ning mõtlesin, et õpetan siin paar aastat ja siis siia ma jäingi.

Kas teile meeldib õpetada?

Jah, väga!

Kas te valite endale ka lemmikõpilasi?

Ei, mina ei vali lemmikõpilasi. Kuid mõned õpilased valmistavad oma tulemuste või panustamistega mulle rohkem rõõmu, aga see on kõik nende enda teha.

Kas te olete kiusanud mõnd õpilast või olete kedagi vihanud?

Ma olen püüdnud olla objektiivne, kuigi mõnikord on saanud hing täiesti täis mõne ülbe marakrati pärast. Ja mõnikord ma võin torgata irooniaga, aga see pole paha pärast. Ja kui ma olen olnud kellegagi konfliktis, siis ma väga rangelt jälgin iseennast, et ma talle hindamisel liiga ei teeks.

Kas te oleks tahtnud mõnel muul ametipostil lõpetada?

Ei oleks tahtnud. Kõik mu sõbrad, kellega ma siiani veel läbi käin, on mu kunagised kursakaaslased, ning ma ei kujutaks elu ette, kui ma poleks õpetaja.

Mis on teie lemmikraamat?

„Meister ja Margarita“, aga seda gümnaasiumi õpilased teavad. Mulle meeldib veel väga „Olemise talumatu kergus“, autoriks Milan Kunder. Mulle meeldib ka väga filosoofilisemat kirjandust lugeda. Raamatutel peab olema allegooriline tähendus ehk peab saama ridade vahelt lugeda.

Lemmikautor?

Ma ei saa öelda, et Bulgakov on mu lemmikautor, kuigi ta kirjutas „Meistri ja Margarita“. Ma nii kitsalt ei arva. Väldin üksikute nimede väljaütlemist, sest sel juhul peaksin ma loetelu pikendama ja pärast jääks ikka keegi nimetamata. Häid autoreid on palju.

Kas te võiksite nimetada kolm raamatut, mis tuleks igal inimesel elus läbi lugeda?

See on selline küsimus, kus ma võin öelda, aga kui inimene loeb raamatu läbi, mida on vaja kindlasti arutada, ning mõtleb üksi, et kas oli tore või mitte, siis selle jaoks just praegu kirjanduse tunnid ongi. See on väga tähtis. Aga ma võin ju öelda, et igaüks võiks läbi lugeda „Meistri ja Margarita“, aga kui inimene tegelikult tausta ei tunne, siis ta võiks selle ka lugemata jätta. Selle raamatu väärtus tuleb ainult siis välja, kui tajuda konteksti ja aru saada, mis seal taga tegelikult on. Lapsed aga peaksid lugema väga palju muinasjutte ja lasteraamatuid (mis on osalt päris head, eriti Lindgreni omad).

Mis oli raamat, mis teile enim pettumust valmistas?

Selleks oli Paul Coelho raamat „Alkeemik“. Seda sellepärast, et seal oli kõik lajatatud paberile ning endale mõtlemist ei jäetud üldse. Ridade vahelt ei saanud midagi kätte. Sellest tuli arvatavasti ka see populaarsus.

Mis te Harry Potterist arvate?

Minu lemmikud nad ei ole. See on muidugi tore, et nad said nii palju lapsi raamatuid korraga lugema, aga mulle ei meeldi lihtsalt sellised fantaasiaraamatud.

Kas olete ise midagi kirjutanud?

Peaaegu ei ole. Ma olen rohkem lugeja kui kirjutaja. Ka koolis oli näiteks luuletuste kirjutamine minu jaoks suur katsumus. Aga kui midagi sai valmis tehtud, võis see päris hea tulla. Ma olen muidu ka öelnud, et enam vist ei oska isegi kirjandit kirjutada, kuigi tean täpselt, kuidas. Ja ma arvan, et see ei muutu.

Kas te olete tänapäeva kirjanduse pärast mures?

Ma arvan, et lugejaid jääb alati alles. Palju kirjutatakse kogu aeg juurde, internet soosib väga kirjutamist. Niisiis, ma ei muretse kirjanduse tuleviku pärast, pigem muretsen praeguste noorte pärast, kes tõesti ei taha kohustuslikku kirjandust lugeda.

Juhtub harva ja kui juhtub siis naudin.

Ma olen mõned päevad isaga kahekesi kodus, mis tähendab et ma saan palju-palju koristada jne, aga lisaks sellele saan ka üksindust nautida. Isal hakkasid nüüd kevade tulekuga sellised pikemad tööpäevad. Tänu millele saan ma olla üksinda kodus. See on üliiihea. Saan rahulikult nautida vaikust või kuulata nii kõvasti muusikat nagu tahan. Noh haha jah, nagu ma muidu poleks seda teha saanud. Sain ikka, aga praegu ma ei pea kellegagi rääkima kui ma tahan vait olla niiet natukene aega sellist üksindust ja aega omaette olemisekt ning  aeg oma mõtete mõtlemiseks kulub mulle täitsa ära küll. Ega sellist aega ei saa ju raiskamata jätta. ;) 

4

Halestormi kontsert Pariisis. Käisin üksi, kuna keegi mu tuttavatest ei kuula siin sellist muusikat :D Tundsin end uskumatult elusana ja peaaegu esireas olles oli adrenaliin laes. Kindlalt parim kontserdielamus.