Aplausi nimel

HOIATUS! Järgneb liialt diip ja filosoofiline postitus. Püsimatutel mitte lugeda.

Ma vahel sattun ikka koos emaga ooperisse. Täna käisime Birgitta festivalil Eri Klasi ooperigaalal ja see oli suurepärane. Ja siis ma istusin seal, kuulasin “Nessun Dormat”, vaatasin neid inimesi seal lava peal, nii Eestist kui võõrsilt, ja mõtlesin selle üle, mis neid sinna lava peale ajab. Sellest, kui palju vaeva on nad näinud, et saada nii headeks lauljateks, instrumentalistideks ja dirigentideks ning kui palju geniaalsed heliloojad on vaeva näinud, et sellist muusikat kirjutada. Aastaid täis higi, läbikukkumisi ja tööd-tööd-tööd ning mille nimel? Aplausi nimel. Just aplausi nimel, sest ma tean ise nii hästi, kui võimas tunne on seista lava peal pärast eriti hästi õnnestunud esinemist ja vaadata, kuidas inimesed seisavad ja aplodeerivad. See on vaieldamatult parim tunne maailmas.

Selle mõtte peale mul hakkas natukene kurb, sest ma hetkeks kahetsesin, et ma ei teinud kaks aastat tagasi valikut, mis võimaldaks mul seda tunnet elu lõpuni nautida. Aga siis ma sain järsku aru, et see aplausi nimel tegutsemine ei ole piiratud vaid kunstnikele. Me kõik teeme seda iga päev, kui püüame olla parimad milleski, mida me hästi teeme. Mul on endiselt võimalus olla kunagi nii hea arst, sõber, ema ja kaaslane, et teiste tunnustus on võrdne selle tundega, mida ma laval vahel tunnen. Me kõik tahame olla parimad, vähemalt minus on nii palju ambitsiooni, et tahta olla parim. Kõiges ei saa ma kunagi üle kõigi olla, mitte keegi ei saa, aga ma loodan, et ma olen suuteline olema milleski väga-väga hea - nii hea, et tunda seda vaikivat käte kokku löömist. Kui väga tõsiselt järgi mõelda, siis ega muu nimel ei olegi ju mõtet elada, ikka aplausi nimel, ükskõik mis vormis see ka ei tule.

Esimene maavärin ja muud pläma

Reedel ma tervise pärast kooli ei läinud, olin kodus, lugesin, tõlkisin kooliasju, või noh, üritasin tõlkida, sest iga kord kui ma oma kooliasjadega tegeleda üritan, hakkab nett täiega läägima. Skaipisin perega särki-värki. Õhtul polnud papsi kodus ja me Tami ja mampsiga istusime mitu tundi lihtsalt laua taga ja rääkisime kõigest. Siis hakkasin pillima kah, avastasin, et kohe kuu aega täis Tšiilis. Aga see oli selline õnnelik pillimine, niiet ärge muretsege, eks.
Laupäeval olin Tami, Paula ja poistega (ma tean kolme poisi nime ja nägu ja ülejäänud on üks suur hall (pruun) mass) plazal.

Hahahahahha. Istume rahulikult pargis, kuulame muusikat ja räägime juttu ja siis järsku hakkab pink istumise all värisema, kõrvaloleva maja aknaklaasid klirisema ja plekkkatus kolisema. MU ESIMENE MAAVÄRIN!! Mulle niiiiiiiiii meeldis!! Parim osa on see, et see oli 6,4 magnituudi ja epitsentrist 30 km kaugusel. Ehk see on väga tugev, aga näiteks Mai-Liis, kes samal ajal autoga sõitis, seda ei tundnud. Samas pidavat see siin tavaline olema. Kohe kirjutas mulle üks Tšiili YFU vabatahtlik, et kas ma tundsin seda. JAH. Peale seda on koguaeg küsitud, et kas hirmus polnud. NOPE!

Pühapäeval käisin Tami isapoolse vanavanemate juures söömas ja no mida pekki, kui palju onusid Tamil on???????? Nimedest on meeles ainult Tami isa ja üks onu (ja rahvast oli umbes 15-20). Ja Tami vanavanemad (minu vanavanemad, nad kutsuvad mind hijita’ks (loe: ihhiita)) on niiiiiiiiiii lühikesed. Pärastlõunal ja õhtul olime jälle plazal ja PANE NÜÜD TÄHELE: rulatasime. MINA, maailma kõige kobam ja halvema tasakaaluga inimene SÕITSIN RULAGA. Ja ma ei kukkunud!!!!!

Kool on nagu kool ikka. Sunnitakse kaasa tegema, aga osades tundides, nagu compra-venta, absoluutselt ei taha. Selles aines ma ei saa isegi aru, millest ma aru ei saa. See tund venib ka nagu kaamlitatt ja oma telefoni pidevat tühja akut süüdistan just selles tunnis (leidsin appi keeleõpinguks, paganama sõltuvusttekitav ja akutsööv)

Täna tegime kirjanduses presentatsiooni armastusest renessannssi ajal (PowerPointiga!!!!!), mis oli grupitöö, kus ma ilmselgelt midagi ei teinud, tunni alguses lükati mulle ette paar lauset, mida ütlema pean - “tere päevast, härra ja klassikaaslased, meie grupis on need ja need inimesed” ning “kokkuvõtteks renessannssipläma, aitäh.” Saime jälle kõige suurema aplausi. Nagu mu klassikaaslased poleks mind varem hispaania keeles rääkimas kuulnud.
Samuti võis täna kooli minna teksade, tenniste ja kooli tsärgiga, kuna lõunal oli mingi üritus, aga kuna mul lõppesid tunnid varem, siis ma sinna minna ei viitsinud (natuke kahetsen).

Küsimusi?

Kas sa mingit eesti toitu ka igatsed? Fetajuustu!! Leidsin poest, sarnase maitsega, aga pole ikka see.

Hästi suur ja huvitav erinevus on Tšiilil ja Eestil suhetega, ma teen selle kohta eraldi postituse ka varsti!

Endiselt, kui teil on küsimusi, siis kirjutage mulle julgelt, ma ei hammusta (enamasti).

Chaoo,
Neppo

närvitestid

kui kõrvetad suu liiga kuuma joogiga nii, et mitu päeva on valus,

kui äsja ostetud saapa lukk läheb katki,

kui hoolimata vihmavarjust ja kummikutest oled punktist A punkti B jõudes läbimärg,

kui kiirelt mööduv auto pritsib foori taga seistes sügava lombi vee igasse ilmakaarde,

kui buss sõidab minema täpselt siis kui sina ukse ette jõuad,

ja teine buss läheb liiga hilja,

ja järgmisse peatusesse poolel teel olles sõidab õige buss sinust mööda,

ja kui vastu hommikut läheb uni ära mitmeks tunniks ja täpselt enne äratust tuleb tagasi…

… siis tervislikum on selle üle naerda, kuulata natuke head muusikat ja edasi minna =)

Justin Carter and Eamon Harkin: Live From Mister Sunday, July 20, 2014

Päikesemanaja // Justin Carter and Eamon Harkin: Live From Mister Sunday, July 20, 2014

Kurat! Ilm on olnud nüüd küll selline, et üleminek suvest sügisele on olnud sama järsk nagu amatöör-DJ loovahetus. Väga brutaalne ja ebameeldiv. Kuid mul on rohtu, ärge muretsege.

Suvist õhku toob tagasi Justin Carteri ja Eamon Harkini ehk Mister Saturday Night bande ninameeste mix selle aasta juulikuu pühapäevast = Mister Sunday. Kaks tundi head muusikat. Kas just seinast seina, aga sooja haussi…

View On WordPress

OneRepublic

Tundub, et tegu on minu muusikaga. Nimelt on OneRepublic mind juba pea 6 aastat lummanud. Iga kord olen kuulanud tervet nende plaati ja ükski lugu ei ole selline, mida ei viitsiks lõpuni kuulata. Iga nende lugu on minu silmis hea. Minu isiklik lemmik on nende album “Waking up”.

Algselt tegid nad muusikat MySpace’s ning üsna pea pakuti neile lepingut, kui paar kuud enne plaadi väljalaskmist lasti neid üle. Kuid 2007. aastal tulid nad välja kõikidele teada-tundud looga “Apologize”, mida mina kuulsin esimest korda Chipmunkide stiilis. Sel ajal mind nende lood väga ei tõmmanud, liiga “tümakad”. Kui ma lugu "Stop and Stare", siis hakkas mind huvitama ka nende teised lood. Jah, olid normaalsed.

Käisin tantsulaagris, kus meile õpetati tants OneRepublic loole "All the right moves" ning siis mulle see lugu meeldis ikka ülekõige. Kõik need instrumendid ja see video ning Ryani hääl. Hakkasin ka tema teisi laule kuulama ja leidsin, et kõik nende laulud seal plaadil on lihtsalt võrratud.

Viimane plaat on neil "Native", mis küll ei ole parem kui “Waking up”, aga siiski tasemel. Naudin taaskord tervet nende plaati.

Novembris on tulemas nende kontsert. Ja loomulikult ma lähen sinna !

Et tea teaksite, siis ma pole nii andunud fänn, et nüüd hinge heidan kui neid näen.

Lendorava aero- ja audiodünaamika rakenduslikud väärtused ja kreatiivsed kvaliteedid

"Lendorava aero- ja audiodünaamika rakenduslikud väärtused ja kreatiivsed kvaliteedid"

Ettekandjad: ksg! Külliki Kuusk, ksg! Evelin Uibokand

Ettekande esitamiseks vajalikud tehnilised tingimused:

suur ekraan

kõlarid/ võimendus - meil on vaja muusikat lasta

soovitavalt internetiühendus

kahe arvuti paigaldamise võimalus 

ja veel. meie ettekanne sobiks ilmselt kohe peale lõunapausi, sest meil on vaja natuke asju sättida, et kui me tuleme kohe peale mõnd eelmist ettekannet, siis võib tekkida veider sebimine.

Tehnilised tingimused võime ka telefoni teel läbi rääkida.

Terv!

E.

K.

Ettekande salvestus

Watch on aaroo.tumblr.com

Portugal. The Man - Plastic Soldiers

Natuke muusikat ka ikka, pikk postitus tuli, Seekord siis midagi minu jaoks üsna hiljuti avastatut. :D

Text
Photo
Quote
Link
Chat
Audio
Video