karjumine

Südamelt  ära!

Ei teagi kus kohast alustada…Kas teie tunnete ka vahel, et ei kuulu kuhugi ja mitte keegi ei taha teid. Minu puhul on asi hullem..Vaimne vägivald..karjumine..mu enda perekonna liikme poolt. Pole minu süü, et sündisin esimese lapsena ning jah ma tean, kõigil juhtub nii, et peres sündinud teine laps saab rohkem tähelepanu. Aga millal ületab asi normaalsuse piirid..kas siis kui esimesest lapsest enam üldse välja ei tehta või siis, kui esimene laps muutub kadedaks ja võib korda saata midagi hullu. Joosta kasvõi kodust ära, sest minul on see mõte küll mitu korda peast läbi käinud. Mina sündisin perre esimesena, võinoh..”perre”…mul on ainult ema ja armastavad vanavanemad. Siis sündis minu vend ja kõik muutus. Me kolisime, uude kohta, eemale minu sõpradest jne. Algul oli küll kõik tore, kuid siis kiskus aina alla poole. Minust ei tehtud enam nii palju välja ja vend sai tähelepanu kõik endale. Oli kord, kus kasuisa (endine) ostis minu vennale raamatuid ja asju, ja mina ei saanud midagi vaid läksin ema juurde nutma, miks ta mulle midagi ei toonud. Siis läks ema temaga lahku ja me pidime uuesti uude kohta kolima, väiksesse korterisse..ma olin siis kolmandas klassis. Ema oli tööl ja minu hinded läksid aina allamäge. Lõpuks võttis vanaema mind oma kaitsva tiiva alla. Emaga suhtlesime siis, kui raha oli vaja, või kui tal minuga paari kolme pärast riielda oli vaja. Mõne aja pärast suhtlesime aina vähem ja vähem..Sel ajal kasvas ema armastus mu venna vastu suuremaks ja suuremaks. Ning nüüd kui mina olen linnas..oeh..kus nüüd alustada.. Vennal on voodi tegemata, ema küsib talt ilusti miks, minu peale aga karjutakse ja öeldakse, et tema korteris asjad nii ei käi. Ma teen süüa, vend ei söö…jälle mina süüdi. Vennal käivad külalised külas, korter on nagu sealaut, “Marii, miks sa enda järgi asju korda ei tee, nii kus sa istud on hunnik taga” Unustan prügi välja viia, karjub üle mitme maakonna mu peale, miks ma nii laisk olen..ja nüüd kokkuvõte..samal ajal kui mina vaaritan,koristan, tegelen oma asjadega ja pluss teen tema eest asju ära, mis mu vend teeb? Las ma ütlen teile, MITTE MIDAGI EI TEE!! istub oma telefonis ja mängib. Mis teeb veel asja hullemaks on see kuidas minu ema minusse suhtub..Täna tuli reporterist klipp koolikiusamise kohta ja ema küsis kas sind ka kiusati, ning ma ütlesin ausalt jah. Kuna teema on minu jaoks väga tundlik, hakkasid mul pisarad iseenesest mööda põski alla voolama, selle peale ütles mu ema: ” Mis sa nutad vä? Hähh..”… Nüüd aasta tagasi, leidis minu ellu tee üks tore noormees, kellest on saanud minu kalju. Ta toetab mind kõige raskematel hetkedel ja pole olnud hetke, mil ta pole olnud mulle toeks. Ta paneb mind naerma, nendel kõige masendavatel hetkel ja tema silmadesse vaatamine teeb südame soojaks.Ma armastan teda üle kõige. Kuid vahel ei suuda isegi tema täita seda suurt auku mu südames mille põhjustab ema karjumine. Ma üritan, ma ausõna üritan olla parem tütar, aga ma olen ka ainult inimene…