joonistaja

Who do you want to be when you grow up?

“I want to be happy!…And surely me! Because everybody else is already taken.” Küsimus, mida küsitakse meilt juba siis, kui oleme alles lasteaias. Lapsena tahtsin ikka olla hambaarst, õpetaja ja lasteaia kasvataja. Täielikule selgusele jõudsin 13. aastaselt, millega ma tegeleda tahan, kui ma “suureks” saan. Ühel õhtul näitas üks lapsepõlve sõbranna internetis joonistatud portreesid ning pilte ja ma koheselt teadsin - see on See. Ma ei saanud isegi sel ööl magada - juurdlesin põhjalikult ja kujutasin detailselt ette, kuidas minust saab hea joonistaja, veel parem, kui nähtud andekas noor naine. Jäin vist alles varahommikul 5 paiku magama, ning kell 8 olin juba üleval, pliiats käes ja paber koos fotoga ees - esimesed katsetused olid alanud. Ning mul vedas - pilt tuli üleootuste ilus ja avastasin, et mul on annet.

10 aastat hiljem olin ka juba kindel, et olen väga heal tasemel ning areng on olnud suur. Seda ma soovisin ning selle nimel ma töötasin - harjutasin lõputuid tunde, samal ajal, kui koolikaaslased magasid või ülikoolikaaslased pidutsesid. Pliiatseid on meeletult kulutatud ja paberit veelgi rohkem. Tihtilugu tuli ruumist puudu, kuhu kõik paberid ning pliiatsid paigutada. Sahtlid olid äärteni joonistusi täis (ja isegi sahtlitagused). Kuna tegelesin millegiga, mida ma ülimalt naudin ning armastan, hakkasid ka teised inimesed tulemusi märkama. Täna saan väita, et mul on väga lai klientuur ning olen väga tänulik, et mul on veel lisaks kliendid nii toredad ja armsad! Aitäh Teile!