03.09 / Inimesed mu ümber

Üle kahe nädala on möödas sellest hetkest kui lühikeste pükste väel kell 23:30 bussist välja astusin ja teravat külma tunda sain. Olen kohanenud ja päevad on hakanud kiiresti minema. Esialgu oli selline tunne, et ei ole mingit soovi siin kümme kuud olla, kuid olles nüüd juba mõnda aega oma elukest siin veetnud, saan aru, et tegelikult on lõbus ja kokkuvõttes tuleb sellest üks igati vahva kogemus. Ma ei eita muidugi seda, et olen iga päev enda teist poolt soojas Tais igatsenud, kuid hoiame pidevat kontakti, teeme videokõnesid ja kõik läheb ja jääb minema plaanipäraselt.

Matemaatika on tund, kus saan mina, 11. klassi lõpetanud noormees, kes neljanda kursusega suvetööle jäi (selle õnnelikult hindele “4” tegi :)), jätta mulje endast kui ülimalt intelligentsest Euroopa haritlasest ja lahendada ära kõik matemaatilised probleemid. Eriti jabur hiilgehetk oli mul siis kui teadsin öelda, et pii väärtus on 3.14. Mitte üks õpilane klassis ei saanud aru, kuidas ma saan sellist asja peast teada. Ühtlasi lahendasin ma tunni ajaga terve kahepoolse koduste tööde lehe ära, mille ülesanded pidid jaotuma koduste töödena kuuks ajaks. Selles samas tunnis, kus ma endale pii väärtuse teadmisega kuulsust kokku ajasin, ilmus klassi ootamatult üks vanem härra, kes peatas tunni. Ta rääkis kiiresti ning sain aru ainult riiginimedest Ukraina, Venemaa, Uruguay ja midagi veel. Peale minule segaseks jäänud juttu jagas ta laiali mingid paberilehed, mis puudutasid narkovedu Argentinas ning seejärel asus ta palvet lugema ja lõi risti ette. Selleks hetkeks ei saanud ma enam absoluutselt aru, mis selle härra missioon on ning kui ta ühe mu klassivenna klassi ette kutsus, talle risti ette lõi ning keset seda ootamatult käega laksu näkku andis ja kogu klass naerma hakkas olin ma jäänud kinni suurde segadusevõrku. Seejärel uuris ta teistelt klassikaaslastelt, kust mina pärit olen ja seisis minu laua ette ja luges uuesti palvet, lüües seekord juba kolmandat korda risti ette. Olin ääretult ebaviisakas ja ei sulgenud silmi ega langetanud isegi pead, sest kartsin, et saan samuti kohe laksu näkku, kuid õnneks see ei juhtunud. Augustis ja septembris keerleb vähemalt Argentina põhjapoolses osas kõik mingisuguse minu jaoks arusaamatu koolisisese kuninganna valimise ümber. Iga lendu esindab üks tüdruk, kes ajab endale selga kõige silmapaistvama kleidi, mis alati ei tähenda, et see ilus oleks. Nii palju kui ma neid kleite näinud olen meenutavad need mulle mingit klassikalist haldjaemanda kostüümi. Need näevad tugevalt animeeritud välja ja tavaline eurooplane näeb selliseid kleite pigem Pixari poolt loodud multifilmides või mängunukkude seljas. Keset koolipäeva ilmus üks tüdruk klassiakna taha ja lehvitas mulle, lehvitasin viisakusest vastu ja ei saanud absoluutselt aru, milles kühvel. Natuke aega hiljem seletas mulle klassiõde, et lehvitava tüdruku puhul on tegu meie lennu kuningannakandidaadiga, kes soovib, et mina temaga käevangus mingisuguse lava peal jalutaksin. See mõte oli mulle kohe tugevalt vastu ning ma ei kahelnud minutitki ja ütlesin, et ei soovi seda teha. Mitte keegi ei saanud aru, miks ma seda teha ei taha ja aina korrutati, et aga ta on ju ilus. Ise leian, et saan siin linnas juba piisavalt palju tähelepanu ja lihtsalt ei tunne end mugavalt minu jaoks tundmatu kuningannakandidaadiga koos tema kleiti esitledes, olgu ta ilus või mitte. Surusin peale, et tegu on minu otsusega ning lõpuks jäi see neile vist külge. Kogu see üritus on aga järgmine nädalavahetus ja instinktid ütlevad, et nad üritavad kindlasti uuesti mulle seda pähe määrida, ent otsus on otsus.

Reedel sõitsime bussiga San Salvador de Jujuysse. Bussid Argentinas on ühed kuradi mugavad sõiduvahendid. Istme seljatoe saab praktiliselt horisondiga paralleelselt alla lasta ning jalad saab ilusti välja sirutada. Kohalikud väiksed tädikesed viskavad selle jaoks endale kartulikoti jalge alla, sest jalad ei ulatu põrandani ja lasevad mõnuga silma kinni. Sõiduassistent pani bussitelekast mingisuguse märulifilmi käima, mille peaosaliseks oli Steven Seagal ja kui ma inglise keelt kuulsin, lõi mu nägu särama. See sära kustus aga nii kiiresti kui ta tuli, sest kuigi subtiitrid olid juba hispaaniakeelsed ja ma lootsin, et ehk tehaksegi kohalikele veidi keeleõpetust, siis muudeti ka audio hispaaniakeelseks. Kohalik kaheksakümnest kanalist koosnev telepakett sisaldab vaid kahte kanalit, kus ei räägi ei Dr. House ega Bruce Willis hispaania keeles. Mis mõte on sellel, et jutt ja tekst on mõlemad hispaania keeles? Ei saa aru. San Salvador de Jujuy on Jujuy provintsi pealinn, midagi sarnast sellele nagu Tartumaa keskuseks on Tartu. Kui aga Eestis võtab ühest maakonnast teise sõitmine umbes 30 minutit aega, siis siin sõidad sa bussiga ühe maakonna otsast teise algusesse 7 tundi. Eelmainitud pealinna kohale jõudes üritasime kohe ennast ühte õpetajatele loodud hostelisse sisse seada, jõime seal lausa teed ja hoidsime seal enda kotte nii kaua kuni pidid vabanema meile toad. Kaks-kolm tundi ootamist tõid ainult ühe vastuse: see hostel on sel nädalavahetusel kinni. Ootasime nõnda kaua ja registratuuriga tegelev tädi lihtsalt ei raatsinud meile seda öelda. Tugiisikul oli õnneks veel üks õpetajatele mõeldud hostel varukast võtta ning kell 23 jõudsime lõpuks selle elamu ukse taha. Koputades ja kella lastes ei reageerinud alguses mitte keegi, kuid mõne aja pärast tuli üks eriti tusase näoga härra ja avas ukse. Uksest sisse astudes avanes veidra kujundusega välifuajee, millel puudus katus. Ühes nurgas lösutas ostukäru ja teisse nurka oli paigutatud kaks diivanit. Kogu selle fuajee välimus meenutas mulle tugevalt Matrixi ja Fight Clubi filmi ning ma ei suutnud ära otsustada, et kumba rohkem. Matrixit meenutas see ärakulunud mustast nahast diivanite tõttu ning Fight Clubi üleüldise kaose pärast. Kindlasti lisas ka üksik ostukäru Fight Clubile veidi boonuspunkte juurde. Enda hostelituppa sisenedes oli kõik mulle selge, tegu on ikkagi Fight Clubi taassünniga. Laeks oli ärakulunud betoon, mille värvus oli igal ruutmeetril teistsugune, toas oli kuus voodit, neljast erinevast üksteisele sarnaselt tuimast värvist koosnev sisekujundus ja ühe voodi juures uks, mis viis vannituppa. Vannitoa sein oli kaetud kuni minu silmapiirini valgete plaatidega ning mööda seina ülespoole ja lakke jätkus seda sama moeröögatust, mida magamistoa laes näha oli. Nurgas oli dušš, kust minule üllatuseks tuli isegi mõnusalt sooja vett. Kraanikausi kohal oli peegelkapp, mille sisemust ma ei avanud, kuid fantaasia ütleb, et sealt seest oleks kindlasti olnud võimalik mingisuguseid veidraid ravimeid leida, sest see kõik juba nägi kord nii kõle välja. Tegemist ei olnud toaga, mille ma sain täielikult endale. Esimesel ööl ei olnud seal toas küll kedagi teist peale minu ja ainult esimesel ööl ma seal ka magasin, kuid teisel õhtul enne peoleminekut puhates ilmus sinna üks õpetaja, kes habeme vannitoas ära ajas, magama jäi ja eriti valjult norskama kukkus. Läksime enne esimest ööd veel restorani sööma, sest kõigil oli kõht jube tühi. Tellisin endale kanalasanje ning sel hetkel olid mõtted sellest roast ainukesed, mis mind veel ärkvel hoidsid - olin surmväsinud. Toitu oodates jälgisin kõrvallauas ühte seltskonda, kes ilmselgelt olid pisut lõbusamas meeleolus kui meie. Tühja koha pealt hakkas üks mees Roosa Pantri tunnusmeloodiat laulma ja kogu laudkond laulis kaasa. See kordus umbes 3 korda ja ei olnud minu jaoks kuigi lõbus, sest kõht oli tühi ja ümberringi toimuvad asjad ajasid vihaseks. Toit tuli, sõime, läksime hostelisse ning jäime magama.
Teisel päeval ärgates käisin ma pesemas ning läksin alla fuajeesse teisi ootama. Lugesin igavusest facebookist Kalev Kruusi tsitaate kui korraga kaks püssilasku käisid ja pikka tuumajaamahäiret meenutav signaal undama hakkas. Sel hetkel hakkasin endamisi naerma, sest kui paljud vahetusõpilased seda reaalset kultuuri ja tänavaelu kuulda või näha saavad. Pidime kell 10 all kokku saama, kuid saime alles kell 10:45. Jalutasin tugiisiku tütre ja šveitsi vahetusõpilasega mööda linna ringi ja istusin igas võimalikus kohas, sest kinga- ja meigipoed ei ole mulle üllatuslikult endiselt palju huvi pakkuma hakanud. Ühest hetkest saime kokku tugiisikuga, kellega läksime tema vanemate juurde sööma ja seejärel ühe rikka kooliomaniku juurde. Selle kooliomaniku juures me istusime šveitsi vahetusõpilasega lihtsalt kaks tundi ümber laua ja ei lausunud sõnagi, samas kui tugiisik ja majaomanik selle ajaga umbes 331234 sõna vahetasid. Ma ei valeta kui ütlen, et tegu oli kindlasti top 5 igavama kahe tunniga minu elus. Üks hetk saime sealt aga tulema ja läksime hostelise puhkama, sest õhtul ootas meid ees suurejooneline õpilaspidu. Magasin kahel korral, esimene kord nelikümmend minutit ja teine kord tund ja veidi peale ning oligi aeg peole minna. Võtsime takso ning sõitsime sellega umbes 20 minutit teise linna otsa, tugiisik sõitis sealtmaalt ise kuhugi edasi ning meie jätsime enda üleriided tema kätte, sest peol sees pidi väidetavalt ülipalav olema. Tugiisik oli taksoga jõudnud juba edasi sõita kui tema tütar avastas, et piletid jäid jopetaskusse ning seejärel ootasime umbes pool tundi, et enda piletid kätte saada. Teel peomajani eskortis meid undav ja kihutav kiirabiauto, mis ilmselt mõnele langenud peolisele järgi oli tõttamas. Järjekord peomajja oli metsik ja pidusse soovivad noored neiud olid nii härga täis ja üritasid üle aia ronida, et kiiremini peole saada. Mõnel neist see õnnetus, ent mina nägin juhtumit, kuidas end üleslöönud tüdruk aia pealt eriti graafiliselt alla sadas, püsti tõusis ning näo tegi nagu ei oleks midagi juhtunud. Mõtlesin, et no kui nii suur huvi on selle peo järgi, siis peab see ka midagi head olema. Peomaja turvameesteks olid 5 sõjaväelast, kes suurema pressimise puhul kui üks mees rahvamassi tahapoole surusid. Pääsesime viimaks peole sisse ning suutsin olla seal umbes tund aega enne kui kõrvad sitavett jooksma hakkasid. Helisüsteem oli kuskilt rahvamuuseumist toodud ja keegi oli kogemata puldile istunud ja volüümi maksimaalseks keeranud. Rääkimata veel sellest, et ma endiselt vihkan reggaetoni žanri. Küll aga tulid mitmed inimesed minuga rääkima teemadel “miks sa nii pikk oled?” ja “kust sa pärit oled?”, ja see oli lõbus. Veetsin ülejäänud aja peomajast väljas, kus sai hingata ja kus mu kõrvad taastusid kolmandast kuulmiskanalite maailmasõjast. Pea valutas ja kõrvad jäid pinisema kuni järgmise päeva pärastlõunani. Nelja paiku öösel lahkusime me peopaigalt, võtsime hostelist asjad ning üritasime kella viiesele bussile jõuda. Siis üritasime 5:30 bussile jõuda, mis ei tulnudki ning lõpuks pärast poolteist tundi ootamist, näojuures järjepidevalt haukuva koera vaatamist ning kaht kordamööda üksteise ahtreid nuusutavate koerade jälgimist saime kella kuuesele bussile, kus panin ma silma kinni ja jäin hetkega magama. Tagasi kodulinna jõudsime me kell 11.

Üks asi on see, et ma ei oska tihtipeale hispaania keeles suurt midagi vastata, kuid kui tegemist on jah/ei küsimusega, siis saan ma aru ning oskan ka vastata. Lihtsalt aru saan ma aeglase rääkimise puhul praktiliselt kõigest. Sellest hoolimata esitavad mõned vanemad inimesed mulle küsimusi nagu: “Te gusta La Quiaca?” niivõrd aeglase ja valju hääletooniga nagu oleksin ma 90-dates kuulmisprobleemiga vanainimene. Eks tuleb sellega ära harjuda ja küll nemadki üks hetk aru saavad, et tegelikult ma mõistan päris palju.

Esmaspäeval pakuti mulle pärast lõunasööki mandariini, pakuti kaks aga võtsin ainult ühe, sest ei olnud selle maitsekuses kindel. Koorisin selle ära, võtsin ühe viilu ja lõin hambad sisse. Tunne oli selline nagu oleks vett täis kilekotti hammustanud, sest tegemist oli kõige maitsetuma puuviljaga, mida minu maitsemeeled on kunagi tunda saanud. Viskasin ülejäänud mandariini ära ja ei tundnud isegi süütunnet. Selle kahe nädala jooksul siin linnas olen ma korduvalt söönud väikseid täidisega pirukaid, mida kutsutakse empanadadeks ja mis on kuradi maitsvad. Viie peeso (0.45 eur) eest saad sa ühe empanada ning süües ära 6-7 empanadat, on sul kõht mõnusasti täis ja tuju superhea. Vähemalt minul. Ma söön üldiselt väga palju.
Meie koolil, nagu ka peaaegu igal teisel koolil Argentinas on koolivorm, milleks on roheline t-särk, mustad või hallid püksid ja mustad tossud. Mina olen kaks nädalat käinud koolis täiesti lambi t-särgiga (erinevatega loomulikult, ega ma ei haise), hallide pükstega, mis on ainuke õige riietusosa minu vormist ning pruunide jalanõudega. Ukse peal on vanem härra, kes kõik juuksetutist varvasteni läbi kammib ja siis sisse laseb. Minu puhul piisab ainult tema juurde jalutamisest, teda hispaania keeles tervitamisest ning ta tõstab kohe silmad üles ja on õnnelik, et ma teda tervitan ning laseb mu rahulikult sisse ilma ühegi kommentaarita. Esmaspäeval mõtlesin, et minu mihklipäev on kätte jõudnud kui hakkasin uksest sisse minema ja ta allapoole vaatas ja hüüatas. Mõtlesin, et minu pruunid tossud ei sobigi enam ja vaatasin ka ise allapoole, kuid ei jõudnud enda tossudele kurba pilku heitagi kui minu jalgade juurest jooksis sisse koer, keda härra riietusinspektor mööda kooli taga hakkas ajama. Tuli välja, et hüüatanud polnud ta mitte minu jalanõude peale, vaid sissetungiva koera peale ning jätkasin enda jõulist riietuslikku protestimist Argentina koolisüsteemide vastu.

Teisipäeval oli inglise keele tunnis veider olukord kui õpetaja midagi arusaamatut pomises ning mulle otsa vaatas. Vestlus oli järgmine:

Õp: *arusaamatu tekst*
Mina: What?
Õp: You!
Mina: What me?
Õp: Now!

ja see oligi kogu vestlus. Ühtlasi tegid klassikaaslased mulle aplausi selle eest, et aitasin neil eelmisel nädalal inglise keele testi teha ja nad said kõik esimest korda 8-9 palli kümnest.

Paulaga mööda Tartu tänavaid autoga sõites tekkis ja tekib ka edasi mul lubadeta kõrvalistujana alatasa tahtmine jõuliselt signaali vajutada, et Paulat närvi ajada ja tähelepanu tekitada, kuid Paula seletas mulle selgesõnaliselt, et ainult ohtliku olukorra puhul tohib nii teha. Siin linnas, ka ülejäänud riigis, on asjad pisut teistmoodi.
Näide 1: Kõnnin kooli suunas ja mulle sõidavad vastu kaks autot, tagumine laseb signaali, eespool sõitev vastab samaga.
Näide 2: Mees mootorrattal sõidab mulle vastu, märkab, et ma olen pisut teistsuguse välimusega, pöörab pea tagasi, ei vaata mulle isegi otsa, laseb signaali ning sõidab edasi. Vaatasin ümberringi, et ehk oli mõni tuttav tal silmapiiril, kuid lähima saja meetri raadiuses ei olnud ühtegi jalakäijat, mootorratturit ega autojuhti.
Näide 3: San Salvador de Jujuy taksojuht on valgusfoori taga ja igavus ning veniv aeg on tema närve söömas. Sellest tingituna otsustab ta signalisatsiooniinstrumendi abil luua stereotüüpilise rütmilise diktaadi, mida iga inimene enda elus varem kuulnud on, kas meloodilisel või monotoonsel moel.
Tundub justkui signaali laskmine oleks siinsete mootorsõidukijuhtide narkootikum. Minu närvid on see paari nädalaga nii läbi söönud, et oleksin ise nõus läbi viima Anonüümsete Signaalilaskjate istumise, et seda jama välja juurida.

Üks asi, millest minu inimlik ja kaaskodanikke mitte häiriv aju aru ei saa, on see, et miks inimesed kõnnivad niimoodi, et neil telefonid taskus maksimaalse helitugevusega muusikat mängida undavad. Olgu tegemist kas 8-aastase koolipoisi, 25-aastase poemüüja või 34-aastase tuletõrjujaga - kõik on täpselt samasugused kõndivad muusikakeskused. Asi läheb nüüd maitse peale üle, kuid kui tuleks sealt kuulatavat muusikat, oleks see tegelikult päris tore. Kui ma jagaksin näiteks kooliteed kaasõpilasega, kes kuulab mõnusat rokkmuusikat, ei vinguks ma midagi, kuid nagu olen eelnevalt maininud, et 90% siinsetest kuulab ainult ühte žanri, mis möödunud nädalavahetusel mulle kõrvakahjustusi tekitas, siis vingun ma kogu täiega.

Kolmapäev oli tavaline Escuela de Comercial’i koolipäev. Viimased kaks tundi jäid ära, sest õpetajad ei ilmunud kohale ning sain juba 11:30 koju. Seda on viimase nädalaga umbes 3 korda juhtunud. Kui ootasime klassiga esimese ärajäänud tunni õpetajat, kerkis üles üleüldine igavus ja selle peletamiseks pidi midagi lõbusat tegema. Üks klassivend otsustas meisterdada paberlennuki, see põlema panna ning mööda klassi lendama visata. Leekides paberlennuk maandus ühe klassiõe pusa peale ning kõik algul ohkasid, kuid siis kukkusid naerma. Mina ei osanud kuidagi reageerida. Õigemini, ma ei reageerigi enam ühelegi ebainimlikule asjale, sest selliseid asju sünnib siin iga päev.

- Patrik

Text
Photo
Quote
Link
Chat
Audio
Video