Post-High School (However far/soon it may seem) Pt. 2

http://hazyy.tumblr.com/post/5655066538/post-high-school-however-far-soon-it-may-seem

image

^ Gotta rep it. (:

So in the link I posted waaaaay at the top up theree, above the great purple bear, is one of my first several posts. And in it, I showed some hesitation about whether or not I would actually pursue a career in Pharmacy.

Well I’ve been enrolled as a Pharmacy Technician student in a concurrent credit class at ASUB, (Arkansas State University of Beebe), to find that….

I FREAKING LOVE PHARMACY.

Truly. I think it’s so beast, that I don’t even care how much I’m nerding out right now. (:

So what about you guys? Do you definetely know what you’re going to college for? Or where you’re going?

2

Täna käisin perega hostisa töökaaslastega grillimas. Kohaks oli täielik talumaja kukkede-kanade-hobuste jm karvaste ja sulelistega. Ühes hiiglaslikus kasvuhoones, mille laes kasvasid viinamarjad (pildil), oli lisaks meile veel võõraid inimesi enda grilli tegemas. Enne kohale jõudmist mõtlesin, et tuleb jälle tavakas täiskasvanute tühjast-tähjast rääkimise üritus. Kohale jõudes tunduski, et kõik on minemas tavapärast rada. Alguses kõik vaatavad ja mõtlevad, et kes see välismaalane siia ära eksinud on. Õhkkond on veidi kangestunud, sest kõik pusivad oma peas võimatuna tunduvaid ingliskeelseid lauseid. Kui ma suu avan, kuulen lõpmatul hulgal kiitusi mu jaapani keele kohta ning seletan, kus Eesti asub.

Kuid siis… Kui inimesed olid natuke olemisega harjunud, võlus keegi veepüssid välja. Mängisime pausidega ligi tund aega hostisa töökaaslastega veesõda! Hostvanemate vahel läks lõpuks päris tuliseks andmiseks :D Lisaks söömisele ja veesõjale sain palju juttu rääkida ja täiesti erineva vanusegrupi inimestega tutvuda.

Eile aga käisin esimest korda kendovarustuse poes kannatuge ostmas. Poe asukohta ma ei teadnud ja raudteejaamas saadud otse-paremale-vasakule seletus ei toiminud ka väga hästi. Mingi ime läbi leidsin poe õnneks suhteliselt ruttu. Kui õige suurus sai müüja abiga välja valitud ja siirdusime kassa poole, ütles müüja juba mulle tavapäraselt ka teistele töötajatele, et ma oskan jube hästi jaapani keelt. Rääkisime veidi juttu ning siis said töötajad aru, et ma olen see inimene, kes saatis neile tänukirja saadud meni eest. Juba sõbralik õhkkond muutus veelgi sõbralikumaks ja mult küsiti iga varustuse osa kohta, et kas mul kõik ikka olemas ja kasutuskõlblik. Raudteejaamani kõndides ei kadunud mu näolt naeratus, sest siinse eluga harjunud olemine, kohaliku keele oskamine ja olemine osaks kendomaailmast on lõpuks ometi reaalsuseks saanud.

Oleme maailma artišokipealinnas Castrovilles. Juba linnakese nimigi vihjab, et siit võiks saada imelisi gastronoomilisi kogemusi. (Igaks juhuks kontrollisin google translate abiga ära ja selle linnakese nime esimene pool viitab hoopis hispaaniakeelsele kastreerimistüvele, ehk siis hea söögikogemuse asemel võib siit lahkuda munadeta, kuid villidega, millele viitab siis linnakese nime teine pool. Juhhei!)
Artišokke me siin söönud pole, küll aga teame nüüd, kuidas nad põllul välja näevad. Täitsa imelikud. Pigem sööme siin lahkete burnerite second-hand sööki nagu pakisupid ja kinoa ja küpsised, mis meile kõik viimasel päeval kaasa pakiti, sest nad ise ei tahtnud seda söögikraami tagasi kodu vedada.
Ja kuna see kauni nimega armas linnake asub ilmamere ääres, saime enda varbad lõpuks ka Vaiksesse ookeani kasta. Ei olnud midagi nii vaikne. Ja ei olnud midagi nii teistmoodi kui meie kodumaine vesi. Täitsa külm on ühine nimetaja, mistõttu muud peale varvaste sinna sisse ei läinud.
Teeme siin natuke aega parajaks ja oleme sõbra onul farmis abiks. Sõbra onu on ca 60aastane mees, kes üsna pirakat farmi haldab ja kellele kuuma verd kiired eesti käed suureks õnnistuseks paistavad olevat.

Muidu on väljamaaonu abimeesteks vist kaks samuti ca 60aastast meest, kellest ühe kõnest suudame me aru saada vaid murdosa, sest ta lihtsalt räägib nii imelikult ning teist tüüpi me kohanud pole. Küll aga ööbime me toas, kus see teine tüüp on oma asjade kollektsioneerimiskirge rakendanud ja ruumi püssidele pühendatud ajakirjade, muu militaariaga seotud tavaari ning vanade plaatidega täitnud. Kahjuks pole me suutnud lokeerida aga vinüülimängijat, sest riiulites on ikka väga kifti kraami.

Tundub, et saame siin mõned päevad rutiini tunda, enne kui lähedalolevaid ilusalasid-rahvusparke avastama läheme ja lõpeks Kathrele lennujaama vastu saame, et siis juba vapralt kolmekesi edasi toimetada. 

doingthingsforfun said:

I had forgotten how much ya like candy corn :D

NAKLASYIVWEOIHLYBF:ASKJND:ASUB:”S

There are more fucking candy corn videos coming because you little ducklings can’t get it into your heads the DANGERS of a food that was made with ASS, POVERTY, and DESPAIR and this shit is already popping up fucking everywhere like Celine Dion is running around singing about it.

image

I love you, May. I have followed you for a while. Have you heeded my plea yet? Please spread the gospel. 

Külastus IES Bonita Puerta kooli

image

Käisime Monaga külas meie Hispaania partnerkoolis, kus kooli direktor ja audio õppejõud näitasid meile ruume ja rääkisid, kuidas neil asjad toimivad ja liiguvad. Kõik oli mõnusalt impressive, eriti audio õppejõu hääl, mis oli 100% nagu Javier Bardemil, suave ja masculino. 

Kool ise asub endises vanglahoones ja ruumide paigutus ning koridorid on nagu mõnest samatemaatilisest filmist a la Alien 3.

image

Tehniline varustus on neil muy impresionante - kaamerad ja muu tehnika ja mida kõike saab praktikas kasutada kooli kõrval vanasse kabelisse ehitatud teatrilaval/kontserdisaalis.

Ja kõige olulisem - kolmekäiguline lõuna kooli sööklas/restoranis, mis oli lauda teenindusega… nom nom nom felicidad.

Kui ma ei eksi, siis see maja sel fotol asub kusagil Barcelonas… Pilt aastast 2013, kaameraks minu telefon.

Delisa on tüdruk. Naine. Ja tal on maja. Maja asub üksikul saarel. Tema maja üks sein on tehtud üleni klaasist ning sealt avaneb vaade taamal vahutavale kargele merele. Mõnikord, kui õues on juba hämar, kustutab Delisa toas kõik tuled, seisab vastu klaasi, ja lihtsalt vaatab. Ja vaatab veel. Ja kuulab. Ja mõtleb. Ta mõtleb oma ilusale majale, maja taga seisvale Lamborghinile, valgele tiibklaverile ja suvekodule Madeiral. Mõtleb oma õnnestunud tuurile, ilusatele inimestele, unustamatutele mälestustele ja sellele, kui õnnelik ta on. Delisa on õnnelik, sest ta otsustas juba ammu ära, et ta kavatseb olla õnnelik.
Naine surub huuled vastu klaasi. Hingeaur muutis klaasi pisut uduseks, nii et ta peab sellest nüüd kampsunivarrukaga üle käima. Ja seejärel mõtleb ta veelgi. Üleüldse on ta üks suur mõtleja. Nüüd mõtleb ta sellest, miks lasi ta minna nii mitmetel inimestel, kes teda on kunagi tõeliselt armastanud. Jah, Delisa, miks?
Kui kell sai 02:17, valjus ta voodile. Laotas tekile oma pikad brünetid juuksed ja asetas põrandale tühjaksjoodud veiniklaasi. Talle tegelikult isegi ei maitsenud vein. Võttis siis öökapilt peegli ja suudles omaenda suud.
Miks, Delisa, miks? ..
kisendas ta peas miljon häält…

Linnast välja

Tallinna külje all asub Ilmandu küla - rahvasuus Lollidemaa, kus kõrguvad mingis mõttes juba maamärgi staatuses hooned. Tabasallu ja sealt edasi Ilmandusse viib alates Tallinna kesklinnast korralik kergliiklustee ning lähedal asub Põhja-Eesti pankrannik. On, mida vaadata!

image

Vaated

image

Reisibüroo Estonian Experience kirjeldab oma Paldiski ja Põhja-Eesti ringkäigu esimest punkti niimoodi:

Esimene peatus on asumis, mille elanikeks on praeguse Vabariigi uusrikkad, kes oma kiirelt tulnud varandust läbi arhitektuuri väljendada püüdsid. Põletavas soovis naabrit üle trumbata valmis ridamisi liigsuuri ja ebapraktilisi maju. Paljud lisasid hoonetele torne ja tornikesi, lootes nii jätta majesteetlikku mõisale kohast muljet. Pärast paari esimest talve mereäärses üksinduses sai nii mõnigi majaomanik kibedaid õppetunde maitsta. Veel praegugi on näha maju, mis on kas valmis ehitamata või hüljatud. Kaasmaalased ristisid paiga auga välja teenitultLollidemaaks.

image

Turistikas kohaliku arhitektuuri ehk lausa kuulsaima näite ees.

Kunstiteadlane Krista Kodres aastatetaguses Eesti Ekspressis:

Taolise arhitektuuri probleem pole ehk isegi mitte niivõrd stiilis kui mastaabi- ja kohatundes, aga ka põhimõttelises kompositsioonijaburuses ja detailides.

image

Korvpalli-ja mänguväljak

Veebiversioon Eesti Entsüklopeediast teatab artiklis Tallinna arhitektuuri kohta 1990. aastate alguses järgnevalt:

Elamuehitus on arenenud peamiselt linna lähistel. Esialgu kerkisid massiivsed postmodernistlikud villad (Rannamõisa ehitatud nn Lollidemaa).

image

Maja ja/või majaosa müügiks! Kui kaua aega läheb, et Tallinna hipsterite jaoks saaks Kalamaja liiga mainstream`iks ja lahe oleks elada hoopis Tabasalus? Tasub juba varakult valmis olla!

image

Pankrannik. Taamal paistab Tiskre.

Eesti Entsüklopeedia veebiversioon kirjutab Tiskre arhitektuuriajaloo kohta nii:

1990. aastate keskelt alates [kerkisid] peamiselt Põhjamaade kataloogmajadega hoonestatud kinnisvarakülad. Nn uusrikaste elulaadi sümboliks on saanud tõkkepuutagune Tiskre elamurajoon.

Pargid

Brüssel on täis tipitud väiksemaid ja suuremaid parke ja ilusama ilmaga on muruplatsid tuubil päikest nautivaid inimesi. Üldse on pargid siin ääretult mõnusad ja toredad paigad - alati korras ja puhtad. Tõelised brüssellased käivad ikka pargis jooksmas ja nõnda olen minagi end suutnud paar korda toast spordiriietes välja vedada. Ja täiesti tõsi on, et üks kõik mis kellaajal lähed, vähemal ühte jooksumeest kohtad. Samamoodi võib pea alati näha seismas jäätiseautosid, mis meelitavad enda juurde magusa vahvlihõnguga.

Kohe kodu vastas asub linna üks suurimaid parke Cinquantenaire ehk Jubelpark, mis rajati Belgia 50. aastapäevaks. Lisaks purskkaevudele on siin ka muuseumid ja suur triumfikaar, mille otsast avaneb täitsa kena vaade.

Text
Photo
Quote
Link
Chat
Audio
Video